Möödunud aastal võttis endalt elu 247 inimest, mis on taasiseseisvunud Eesti madalaim näitaja, selgub sotsiaalministeeriumi äsja valminud statistikast.
Mullu võttis endalt elu 247 inimest
10. aprill 2009, 12:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui eelmise kümnendi esimesel kolmel aastal püsis enesetapu sooritanute arv 400 ja 500 inimese vahel, siis 1993. aastal toimus selles vallas märkimisväärne tõus ja endalt võttis elu 579 inimest. Veelgi kurvem näitaja oli järgmisel aastal, kui enesetapu sooritasid rekordilised 615 inimest.
Alates 1995. aastast on enesetappude arv peaaegu igal aastal langenud. Kui näiteks 1995. aastal võttis endalt elu 595 inimest, siis 2000. aastal oli see näitaja langenud 377-ni ning 2004. aastal 323-ni. Esimest korda langes enesetapjate arv alla 300 inimese piiri 2005. aastal, kui endalt võttis elu 273 inimest. 2006. aastal loendas sotsiaalministeerium 247, tunamullu 253 ja mullu taas 247 enesetappu.
Eesti-Soome vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi juhataja Airi Värniku sõnul on hüpotees, et eelmise kümnendi keskpaiga enesetappude laine võisid põhjustada inimeste kohanemisraskused uue ühiskonnakorraldusega.
«Paljud inimesed kaotasid orientatsiooni ühtedelt väärtushinnangutelt teistele üleminekul. Kui Nõukogude Liidu ajal oli käsu täitmine kõige olulisem, siis nüüd oli vaja oma initsiatiivi. Kui spekulatsioon oli enne kriminaalkuritegu, siis nüüd oli see hinnatud äritegevus. Kui varem kestis õpitu terve eluaja, siis nüüd oli vaja elukestvat õpet. Kui enesekiitus oli varem halvakspandav, siis uue korra ajal sai sellest üks edu tagamise tingimus,» loetles Värnik põhjuseid, miks oli inimestel uue korraga raske kohaneda.
Tema sõnul ei saa luua enesetappude arvu ja riigi üldise majandusliku olukorra vahel kindlaid seoseid. «Pigem on oluline muutuste kiirus. Kiire majanduslangus kui ka ülikiire rikastumine võib olla psüühikale talumatuks koormaks,» ütles Värnik BNS-ile.
Tema sõnul on enesetappude osas ohutsoonis eelkõige keskealine mees, samas kui naiste
hulgas moodustavad riskigrupi vanemaealised inimesed. Naiste osas on enesetappude arv neli korda madalam kui meeste seas.
Värniku sõnul on suitsiid emotsionaalne otsustus. «Lootusetus ja abitus on kõige koormavamad emotsioonid, mida toidab võõrandumine ning usalduse ja solidaarsuse puudus. Arvan, et riigi usutav hoolimine kodanikust oleks üks võimalus olukorda parandada,» märkis Värnik.
Tema sõnul on arenenud maades olemas põhjalikud suitsiidide preventsiooni riiklikud programmid. «Sellise programmi tellis minult 2001. aastal ka sotsiaalministeerium, kuid see ei ole leidnud tarbimist ehk riigikogu ei ole pidanud vajalikuks asja arutada. Samuti on liiva jooksnud sotsiaalministeeriumi senised algatused kompleksse riikliku alkoholipoliitika väljatöötamisel ning vaimse tervise alusdokumendi rakendamisel, mis 2001. aastal suure hulga spetsialistide osavõtul koostati,» tõdes Värnik.
Tema hinnangul on riik seni väga vähe panustanud inimese vaimsesse tervisesse. «Vaimne tervis ei ole ka nii kergesti mõõdetav, kui kehaline tervis. Kehva vaimse tervise ilmingud on vägagi sotsiaalsed, vahel tundub, et ka riigi juhtkond kannatab läbipõlemissündroomi all,» lisas Värnik.