Neeme Korv: kuule nüüd, Igor on ju pullimees!

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Kuigi oled seda juba mustmiljon korda öelnud, ütled ikka ja jälle uuesti. Mõne asjaga kohe on nii. Kui laps hakkab kodust välja minema, manitsed teda autode ja libeduse eest. Mõnikord küsid endalt, kas sind üldse kuulatakse, ja isegi kui kuulatakse, siis kas sellest korduvast jutust siiski mingit tolku on? Aga ütled ikka. Ja järgmine kord jälle.

Olen mitu korda kirjutanud, et vaikimine kui valik võiks olla mõtleva ajakirjanduse relv palju sagedamini, kui seda kasutatakse. Olen seda öelnud, tunnistades endale samas, et see osa meie arsenalist kuulub paljuski minevikku.

Miljoni monoloogi maa, nagu paljutähenduslikult iseloomustas avalikku sfääri eilses Maalehes Guido Viik, lihtsalt ei vaiki, et kuulata. Ja nii pole võimalik ka vaikust tähele panna. (Vahemärkusena, mulle tundub, et üks väga oluline arutelu meie senise seisu ja edasise olemise küsimuses ei käi praegu üldse ajakirjanduses ega sotsiaalmeedias, vaid värskes ilukirjanduses. Urmas Vadi «Tagasi Eestisse», Jan Kausi «Koju», Tõnu Õnnepalu «Mandala», Mihkel Muti «Kooparahvas läheb ajalukku» ja ka Mart Kivastiku «Vietnami retsept» – kõik nad tegelevad identiteediga. Igaüks omal moel. Lugege.)