Vladimir Jelissejev ehk Volli, Eesti nõutumaid tervendajaid, kellest neil päevil ilmus ka elulooraamat, paneb kõigile südamele: vaadake oma töö- ja elutingimused kriitilise pilguga üle.
Tellijale
Head käed
8. detsember 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda lugu peab tegelikult alustama lõpust. Oleme intervjuuga Volli (62) Kopli tänava vastuvõtutoas just ühele poole saanud, kui tervendaja teeb ettepaneku väikesel tervendamisseansil osaleda.
Enne aga viib ta meid piltnik Liisiga koridori, et omal nahal tunnetaksime, kuidas mõjub «must auk», millest allpool juttu tuleb. Nimelt olnud see varem tema kabinetis, aga mees «transportinud» selle sealt minema, ning tõsi see on: me mõlemad hakkame selles halva energiaga kohas seistes kergelt õõtsuma.
Volli pole suu peale kukkunud. Mehe kõne on sama värvikas kui ta ise, ka paneb ta kohe ette sinatama hakata.
«Tule istu siia korra. Sul olid käed niisked ja külmad, kui sa tere andsid. See on esimene tunnus vereringehäirest,» põhjendab Volli järgneva seansi vajalikkust. Tunnistan, et vahel olen tervitatavat koguni hoiatama pidanud, et too äkilisest temperatuurimuutusest ehmatama ja võpatama ei peaks.
Volli paneb ühe käe mulle kampsuni peale rinnale, teise aga mõtteliselt selle vastu – selja taha – ning otsekohe on tunda, kuidas vaatamata paksule kampsunile keha aina soojemaks, lausa kuumaks läheb.
«On see profülaktika või ravi?» küsin igaks juhuks. Ravitseja vastab, et profülaktika, aga et nüüdsest jäävadki käed soojaks. Üllatuseks ei toimu seanss sugugi piinlikus vaikuses, vaid tervendaja ajab talle omasel moel juttu maast ja ilmast, heidab nalja, ent küsib ikkagi, mida ma tunnen just hetkel, mil «sipelgad» kaela tagumisest osast kukla suunas jooksma hakkavad. Pildistaja Liisi ootab samasugune kogemus ning majast väljudes tunnistame teineteisele, et midagi on tänasest muutunud küll.
Vladimir Jelissejev lõpetas Karksi-Nuias üheksa klassi, hiljem õppis Luual metsnikuks ning töötas nii oma erialal kui ka autojuhi ja varustajana. 90ndatel proovis põllutöötehnikaga Moldovas äri teha, kuid kõrbes äripartneri tõttu. Praegu vabal ja vallalisel Vollil on olnud kaks kaasat, tal on neli tütart, loomult on ta lõbus, jõudnud elus piisavalt viinagi visata ja pidu panna.
Ent kõige olulisemale küsimusele – kuidas mees oma tervendajavõimed alles 45-aastasena avastas – päris selget vastust ei saagi. «Ega ma varem polnud huvi tundnud, mis inimesel sees on, teadsin vaid, kus pool on süda, aga kord ärkasin hommikul üles ja õemees oli haige, ei teatud, mis tal viga on.
Mulle tuli pilt ette tema neerudest ja kuseteedest, ütlesin, et mingu arsti juurde,» räägib ta. «Need pildid on nagu stoppkaadrid, haigel elundil on värvivahe. Näen näiteks, et kops on teist värvi, järelikult ei rikasta verd hapnikuga.»
Pildid nagu stoppkaadrid
Volli kinnitab, et ta pole mõelnud selle peale, miks just talle neid pilte saadetakse. Võib-olla sellepärast, et ta pole kunagi suutnud inimestele «ei» öelda. Isegi mitte vaenlasele, kui too abi palub: «Ma ei ütle ju talle, et sa oled mölakas.
Ja isegi kui pärast pori näkku pritsitakse, pean olukorrast üle olema. Inimesi on ju igasuguseid. Mõni räägib näiteks, kui kallis ma olen, millist raha võtan, aga tegelikult ta ei näe, kui palju ma kulutan.
Olen seitsme aastaga Eesti peal 2,1 miljonit (Eesti krooni – toim) maha sõitnud, kuuga teenisin 25 000, aga auto peale läks 21 000 – kas on mõtet raha pärast sellist tööd teha?» küsib üürikorteris elav Volli retooriliselt.
Kui varem võttis ravitseja vastu kuni kümme soovijat päevas, siis nüüd piirdub seitsmega, kusjuures rõhutab, et tema juurde tulevad vaid need, kelle tavameditsiin on maha kandnud. Neist, kinnitab ta, saab abi umbes 80 protsenti, ent vähihaigeid on Volli püüdnud vältida: «Kui organ juba ära mädanenud, pole teda mõtet ette võtta.
Ühel vähihaigel võtsin neli kuud valusid ära, tal tekkis söögiisu, kõndis ringi, aga kui ära suri ja enam ei ärganud, olin ikka mina süüdi. Unustati, mida tähendas see perele, et haige neli kuud ei karjunud, vaid nautis elu!»
Volli on veendunud, et inimeste hädadel on peamiselt üks põhjus – elame või töötame halva koha peal. «Põhiliselt see, et istud sel kohal kaheksa tundi järjest. Maa sees on nn mustad augud, kus inimene imetakse energeetiliselt tühjaks. Mis tühjaks tõmbav jõud see on, seda ma aga öelda ei saa,» kostab ta naeratades, kuid teravalt silma vaadates.
Väldi «musta auku»
Ta loetleb lühidalt «musta augu» mõju tundemärke: jõudnud töölt koju, tekib justkui õhupuudus; teleka ette istudes on unne suikumine enam kui kindlustatud, kuid voodisse kobides on uni nagu käega pühitud.
«Ajakirjanik, mõtlev inimene, kindlasti oled sa märganud, et mõne laua taga jookseb jutt nagu sorin, teise koha peal pigistad vaid sulepead ja imed hammaste vahelt sõnu välja, suutmata kontsentreeruda.
Või siis loed midagi, aga keerad lehekülje tagasi, sest ei mäleta loetust midagi. Või siis laps ei õpi – istub laua taha, aga vahib õpikut nagu oinas aiaväravat,» toob Volli vägagi elulisi näiteid. «Marko Reikop tuli uksest sisse ja kurtis, et väsind, väsind, väsind.
Mina ütlesin, et magama ma sind ei pane, aga et sa insulti ei saa, seda ma sulle küll teen. Muidu oleks see mees kas insuldiga või millega iganes läind.»
Korrusmaja all olevate mustade aukude ärategemiseks ehk energeetiliseks «kinnipõletamiseks», nagu Volli seda nimetab, on parim, kui ta teeb seda esimesel korrusel – siis on kogu majas õhk puhas.
Volli, aga kes sind aitab, kui sa abi vajad? «Mina saan abi iseenda käest, õigemini pean ennast oma haiguste eest kaitsma,» tuleb vastus kiiresti.
«Teen iseendale seansi, ehkki tavaliselt räägivad tervendajad, et iseennast abistada ei saa, aga see on kamarajura,» on ta veendunud. «Käisin Lätis tervendajate kongressil, seal soovitati peavalu äravõtmiseks panna laubale konn – kui konn sureb, on peavalu läind.
Ütlesin, et Martinš, kas kuulutasid Läti konnadele genotsiidi või? Jabur jutt! Või haavapakuga peavalu võtta – jah, võtab ära küll, aga haigust, põhjust see ära ei võta! Üks rääkis, et ravib tainarulliga radikuliiti. Soovitasin teha suurem tainarull – kui paned paugu, on nii peavalu kui mured kadunud! Rohkem pole ma nendele kongressidele viitsinud minna.»
Aga kuidas saab end abistada tavaline inimene, kel üldse tervendajavõimeid pole? «Sa ei tohi halvasti mõelda. Just enne teie tulekut oli siin naine, kellel on olnud kasvaja ja keda olen kolm aastat välja vedanud. Ütlesin, et ära lase endale pähe halbu mõtteid. Aga kordan, et kõige tähtsamad on magamis- ja töökoht.»
Paavsti õnnistuskiri
Volli ütleb, et tema ise pole inimesi ravitsedes targemaks saanud. Nende mustade aukude tunnetaminegi tuli justkui iseenesest, mõne päevaga. «Mulle antakse teada, mida ja kuidas ma tegema pean,» sõnab ta.
Huvitav, kes? «Ma ei saa öelda, et jumal, sest teda pole keegi näinud ega katsunud. Ja kui ta oleks olemas, siis miks ta nii ebaõiglane on? Miks ta lasi nii palju usulahkusid teha? Miks ta sõdu lubab? Eks see kirikki üks petuvärk ole.»
Ometi ripub Volli kabinetis aukohal paavst Benedictus XVI ametlik õnnistuskiri. On ju Vladimir Jelissejev Euroopa Naturaalmeditsiini Akadeemia (see akadeemia üritab leida tavameditsiiniga ühisosa ja selle tegemisi jälgib ka Vatikan – toim) ja Teutooni ordu rüütlikavaler.
Ta räägib, et tervendamiseaastad on toonud rohkesti rõõmu, kuid varasema eluga võrreldes on vastutuskoorem mitu korda suurenenud.
«Ma ei saa klähvida välja inimesele lolli diagnoosi, sest ta võibki seda põdema hakata. Mullegi ütles Vigala Sass aastakümneid tagasi, et mul on kopsuvähk, kuigi ma pole elus suitsu teinud ja vähki polnud. Aga niimoodi võib nõrganärvilise päris rööpast välja lüüa.»
Volli sõnul ta vahel kõiki haigusi välja ei ütlegi. Ütleb ühe või paar, et tulijal, kel võib-olla tegelikult kümme haigust, mitte eluisu võtta.
«Ma ei pea ennast millekski eriliseks. Olen tavaline inimene, hall hiir, mitte et peaksin käima nina püsti nagu president või peaminister. Üritan ikka inimeseks jääda, valdan oma teemat ja olen vait.»
NEMAD SAID ABI