Marti Aavik: kas sisetüli tapab partei?

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Kas võib olla nii, et hoopis sisetülide ilmsikstulek, mitte niivõrd väljast urgitsemine, sööb erakonna populaarsust?

Reformierakond on mu meelest olnud nagu džiip. Ja džiip on teatavasti auto, millega sa jääd kinni niisuguses kohas, kuhu sa tavalise autoga ei pääsekski. 18 aasta jooksul on erakond sammunud võidult võidule ja isegi tagasilöökidest on osatud end võitjana välja mängida või vähemalt laualt tulevikuks tugevamaid kaarte kahmata.

Reformierakonnal on olnud väga raskeid hetki, aga üldjoontes võime öelda, et kuni hiljutise ajani ei ole sisetülisid avalikkuse ette kantud. Mõelgem, miks langes toetus erakonnale just novembris ja on detsembri alguseks kukkunud väidetavalt 20 protsendi tasemele, kus see oli viimati 2009. suvel – kärbete, maksutõusu, koondamiste ja palagavähendamiste ajal. Jah, novembris oli «Harta 12» ja meeleavaldused, ent hartale andis allkirja siiski vaid 17 000 inimest. Rahastamisskandaalist kirjutati suvi otsa ja justiitsminister oli uurimise all, ent augustis oleks valinud Reformierakonda Emori küsitluse järgi 39 protsenti neist, kellel mingi erakondlik eelistus oli.