Sõnasõjad Rauaga

Mihkel Raud.

FOTO: Liis Treimann

Vaevalt see kedagi üllatab, et Mihkel Raud võtab teles enamasti ründava hoiaku. Üllatav on pigem see, kuidas tema löögi alla sattunud end tunnevad.
 

Mihkel Raud tulistab:  «Sa rääkisid, kuidas sa olid rünnaku all. Sa oled rünnaku all ka praegu, Juhan. Räägime sellest, kuidas sinu majandusministri portfell ilmselgelt on natuke raske sinu jaoks.

Praegu on suured skandaalid: on EASi värk, on Narva elektrijaamade värk, on mingi taastuvenergia jama. Suured ärimehed on rääkinud sellest, mismoodi Eesti majanduskliima on totaalselt tuksi keeratud.

Kõige tipuks tuleb välja, et Estonian Airiga on mängitud: te olete mänginud selle firmaga majandusministeeriumis nagu väiksed poisid lennukitega, miljonid ja miljonid Eesti rahva raha on lastud tuulde, ja ometi täna hommikul sa läksid majandusministeeriumisse jälle tööle – täiesti uskumatu! Kas sulle ei tundu, et aeg on võtta vastutus ja tagasi astuda, nagu minister, kes on oma töös äpardunud, seda normaalses tsiviliseeritud riigis teeb?»

Nokaut?! Mihkel Raud on saatnud majandusminister Juhan Partsi ööbikuid kuulama? Juba intervjuu algul!

Vara veel Partsi maha kanda. Tosina minuti pikkuse usutluse lõpuminuteil on hoopis Raud see, kes punasel diivanil vagusi istub ja kuulab, mida ministril talle Estonian Airist rääkida on.

Sellegipoolest tuleb tõdeda, et Raud on neljapäevaõhtuses «Kolmeraudses» tipp-poliitikuid usutledes kehtestanud end Eesti kõige teravama ja ründavama, lausa halastamatu intervjueerijana.
«Ta on tugev,» tunnustab kõikvõimalike ajakirjandusauhindadega pärjatud Vahur Kersna, «võrdset paugutajat talle kõrvale panna pole.»

«Eesti ajakirjanike hulgas on vähe neid, kes julgevad küsimustega minna kaugemale, kui tuttavatega minnakse – sisemine pidur on tugev,» nendib Tiina Kaalep, endine rahvusringhäälingunõukogu juhatuse liige ja raadioajakirjanik.

«Mihkel Raud aga läheb kaks-kolm küsimust kaugemale.»

Kõigest hoolimata ei leia «Kolmeraudse» otse-eetris rünnaku alla sattunud saatekülalised, et Raud oleks oma agressiivse ja jõulise usutlusstiiliga neile liiga teinud.

«Ma ei kujuta ette, et olulisi teemasid peaks lahkama vaid ülirahulikus akadeemilises laadis,» tunnistab Parts. «Konflikti võimendatud esitus muudab paljudele asjad selgemaks.» Ta kinnitab, et elav võitlus ja väitlus, nagu käib Raua saates, on talle igal juhul rohkem meelt mööda kui soigumine.

«Suhtun temasse tunnustavalt,» lausub Parts. «Tema stiil meeldib mulle palju rohkem kui habemesse pobisev nõukogudeaegne «Foorum», kus Aivo Barbo ja Mart Siimann intervjueerisid Bruno Sauli.»

Võrdväärne vastane
Sirgjoonelise, ent samas värvika kõnepruugiga kuulsaks saanud rahandusminister Jürgen Ligi on tänavu istunud Raua tule all kaks korda. Märtsikuises intervjuus andis ta veenva õppetunni, kuidas Raua rünnaku all ellu jääda, sealt koguni võitjana väljuda.

Esiteks, ta haaras intervjuu initsiatiivi enda kätte ja kehtestas oma tempo. Teiseks, ta jäi rahulikuks, kuidas Raud teda ka õrritada ei püüdnud. Kolmandaks, ta kasutas Raua emotsionaalsetele küsimustele vastates faktiargumente.

Neljandaks, ta ei häbenenud tunnistada valitsuse vigu, ent suutis panna vaatajad mõtlema, kuivõrd nood vead olid ikkagi vead – sest mis olnuks paremad variandid? Tagatipuks – ja ilmselt sai sellest saate kulgedes aru ka Raud, sest ta võttis bravuuri vähemaks – suutis Ligi oma esituse ja retoorikaga näidata, et on saatejuhile enam kui võrdne vastane.

Ligi kinnitab, et ei meenuta paha sõnaga kumbagi saateskäiku, ei kevadist ega sügisest. «Minu vastu on Raud õiglane olnud, mõnitanud pole, vaid kärsitult vestelnud,» lausub Ligi.

«Kolmeraudses» on ta soostunud tugeva rünnaku ohust hoolimata osalema seetõttu, nagu, muide, Partski, et seal saab inimestele valitsuse keerulist poliitikat lihtsalt lahti seletada. «Meile omistatakse kogu aeg mingit kategoorilisust ja eitust,» tõdeb Ligi, «ja muud moodi selles kedagi kahtlema ei pane, kui minna [saatesse] ja olla.»

Pärast seda, kui oktoobris lõppes küllaldaste tõendite puudumise tõttu Silvergate’i uurimine, käis Raua küsimuste rahe all ka valges kampsunis justiitsminister Kristen Michal. Ta ei soovinud hoolimata Arteri korduvatest palvetest oma kogemust «Kolmeraudses» kommenteerida. Ka Raud ei tahtnud selle loo tarvis oma saatest rääkida.

Raud ei tõmba alati siidikindaid kätte ka siis, kui stuudios istub tema vastas inimene, keda ta tunneb. Nii pommitas ja pitsitas ta kuu aega tagasi reformierakondlast Valdo Randperet, talle tuttavat nii muusikuna kui ka teležürii liikmena, kuni sundis tolle viimaks avaldama, kes ikkagi kuuluvad väiksesse häälekasse gruppi, kes Reformierakonna ümber tolmu üles lööb. (Randpere tunnistas, et Daniel Vaarik ja Memokraadi mehed.)

Olgugi et Raua surve oli tugev, ei tundnud Randpere enda sõnul sugugi Raua isiklikku vaenulikkust. «Mu taktika oli jääda rahulikuks ja mõistlikuks,» lisab ta, «mitte minna kaasa sellega, et kes kõvemini karjub, jääb võitjaks.» Enamgi veel, avaldab Randpere: pärast saadet olid nad teinud teineteisele põhimõtteliselt kalli-kalli. Sest vähemasti osalt, nendib ta, käib saates siiski rollimäng.

Tuld 15 rauast!
Julge ja kompromissitu intervjueerijana tutvustas Raud end avalikkusele 2010. aasta märtsis, kui andis «Kolmeraudse» eelkäijas «Värskes Ekspressis» turmtuld sotside tollase liidri Jüri Pihli pihta.

Tolle etteastega, mis polnudki õieti intervjuu, vaid ühe mehe, Mihkel Raua, hirmkriitiline soolo endise kapo peadirektori, riigi peaprokuröri ja siseministri vastu, suutis ta ületada isegi legendaarset Urmas Otti. Iga kord, kui Pihl avas suu, et ennast õigustada, lasi Raud nood jutumullid juba vastaja esimese hingetõmbe järel puruks, tulistades uue küsimuse.

Üksteise järel tõi ta esile eetilisi konflikte, millega Pihl peaks päevast päeva silmitsi seisma, aga asjalikku vastust ei tulnud ega tulnud. Seevastu muutusid Raua küsimused iga minutiga järjest teravamaks ja lõikavamaks. «Raud ei pannud kolmest torust, vaid 15st,» lausub Kersna. «Pihlil tõmmati soolikad aurama ja riputati üles.»

Autori ja kolumnisti Villu Parveti hinnangul seisneb Raua kui intervjueerija fenomen suuresti selles, et saatekülaline ei julge talle verbaalselt vastu astuda. Mullu kutsus Raua kaadritagune meeskond Parveti saate viimasesse, kultuuriteemalisse kolmandikku rääkima tema uuest raamatust «Seks, vein ja kutsikad».

Kuid stuudiosse suundudes sai Parvet kõne, et ühe teise saatekülalise tulemata jäämise tõttu on usutlus temaga tõstetud esimeseks. Viimaks, kui saade algas, veendus Parvet enda sõnul, et Raud soovis rääkida kõigest muust peale raamatu – mida ta ei olnud lugenudki.

Tõsi, enamik küsimusi käis Parveti värvika mineviku kohta. Ja seetõttu otsustas Parvet Rauale vastanduda: kui Raud torkis tema möödanikku, tuletas Parvet Rauale meelde, et tollegi varasemas tegevuses pole kõik plekitu. Intervjuust Parvetiga võis jääda mulje, nagu täheldab Valdo Randpere, et peagi käärivad mehed käised üles ja hakkavad kaklema.

«Mihkel Raud on hea ja terav teleajakirjanik,» sedastab Parvet, «aga ta ei ole nii suurepärane, nagu ta arvab, et on. Seetõttu muutub ta natuke laisaks ja arvab, et olukorrad on võimalik lahendada vähe süvenedes ja vähe ette valmistades.»

Nii nagu Raua saated rõhuvad sageli vastandumisele, nõnda tekitavad need ka meediaasjatundjais vastandlikke arvamusi. Tiina Kaalep on märganud, et mõnikord tikub Raud inimesi liiga ründama. «Ta väljendab suhtumist küsitletavasse selgemalt kui kadunud Urmas Ott,» väidab ta. «Kahekõne» saatejuht Indrek Treufeldt on täheldanud, et teinekord muutuvad Raua pikad küsimused justkui asjaks iseeneses.

«Kohati ei kuula ta vastuseid, kust noppida uusi küsimusi,» lisab ta, «vaid tal on sõiduplaan ees.» (Sõiduplaan tähendab ettevalmistatud küsimusi.) Vahur Kersna nõustub nendega, kes heidavad ette, et Raud on mõnikord ülekohtune ega püüagi talle räägitust alati aru saada. «Ta läheb otsima kinnitust oma arusaamadele,» märgib Kersna.

Kõlkumine noateral
Teisalt leiavad asjatundjad Raua aadressil ka ohtralt kiidusõnu. Kuigi Kaalepi tähelepanekuil satub Raud sageli hea tooni äärele ning balansseerib piiril, mis eristab ajakirjandust millestki muust, ei väärata ta tänu paksust kultuurikihist tulenevale heale tajule peaaegu kunagi.

Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud, raadioajakirjanik Maarja Lõhmus nimetab Rauda poliitiliselt refleksiivseks ajakirjanikuks. See tähendab, selgitab Lõhmus, et ta suudab täpselt tunnetada reaalsust ja sõnastada hetke poliitilise küsimuse, mis väljendab inimeste kollektiivset ühiskonnataju.

Treufeldt hindab seda, kui osavalt Raud kohe intervjuu alguses usutletava endaga kaasa tõmbab, ükskõik mis eluala too esindab. «Minu arust on ta lahe ja isikupärane,» lausub Treufeldt. «Ta on kõva eeskuju ja heas mõttes konkurent.» Ja lisab: «Ta on suur väärtus meie riigile.»
Kersna, kelle käsitluslaad erineb Raua omast kardinaalselt, hoiatab kõiki «Kolmeraudse» tulevasi usutletavaid, et nood teeksid endale aegsasti selgeks, mida saatest oodata võib. «Kui sa seda ei tee, oled lihtsalt üks neist lollidest, kes saab kirikuski peksa,» manitseb ta.

Sest Raud ajab kangekaelselt oma rida.
Parts: «Need ei ole mingid skandaalid, mida sa loetlesid. Tegelikult on need üsna olulised otsused.»
Raud: «Räägime Estonian
Airist!»
Parts: «Ei, võtame elektrijaama, räägime elektrijaamast!»
Raud: «Ei, räägime Estonian
Airist! Räägime Estonian Airist. See on praegu väga oluline asi.»

arvamused

Jürgen Ligi

rahandusminister

Mäletan oma saateid positiivselt, ehkki vaenlasi ajasid need veel rohkem vihale. Aga mõne teisega on Raud olnud ka liiga julm, ajanud lihtsalt rööpast välja ja jutu asemel saanud segadusse löödu. Mõnega on olnud aga liigsoosiv, varasemast vist Sven Mikseri ja veel mõne sotsiga. Silver Meikari puhul tegi tegelikult haltuurat, läks kaasa konjunktuuriga, mille kohaselt sularaha ega ämmasid pole olemas. Muide, juhtumid on kontrollitud ja naeruväärseks osutus naeruvääristamine.

Juhan Parts

majandusminister

Raual on kindlasti talenti. Kui tõsisemalt rääkida, siis oleks vale öelda, et poliitiku jaoks on oluline lihtsustatud televäitlus. Aga atraktiivsed jutusaated on poliitiku poolt vaadates siiski vajalikud – saab vastata keerukatele küsimustele lihtsalt, kuid mitte primitiivselt. Kui kurdetakse, et valitsus ei suuda oma tegevust rahvale lähedaseks teha, siis kuidas ta seda muidu teha saab, kui ei oleks tele-eetrit?

Villu Parvet

kolumnist/autor

Saatekülalise rollis on väga raske olla. On suur vahe, kas anda vastuseid kirjalikult või sõbralikult kohvikus või otse-eetris, kus vastus tuleb anda sekunditega, kus mõtlemisaega on tohutult vähe ja rääkides pead mõtlema, mida järgmiseks ütled, ja samas sõnastama vastuse, mis oleks piisavalt lööv. Kes seda ei suuda, variseb kokku, või kes läheb Rauaga kaasa, laseb endale verbaalselt sisse sõita.

Tagasi üles