Juhtkiri: mittelaenamise ja lõhkilaenamise vahel

Foto: Urmas Nemvalts

See, et Eesti riik võiks saada madala intressiga laenu, on kahtlemata kompliment meie rahanduspoliitikale. Mõningates ringkondades võib see tekitada teatud elevust ja panna kaaluma mehhanisme, mille kaudu survet avaldada. Ometi peaks laenamine siiski jääma selleks, mis ta on – võimalus, mida kasutatakse vaid vajadusel, pärast põhjalikku ja mitmekülgset kaalutlemist. Suhtumine peaks jääma, nagu seni on olnud – ettevaatlik, mitte entusiastlik.

Muidugi, enamik riikidest võtab laenu. Neist, kes on laenanud üle oma võimete, on tuntuim kahtlemata Kreeka. Eks õigus on ka neil, kes ütlevad, et mittelaenamise ja lõhkilaenamise vahele jääb mitu mõistliku laenamise astet. Kogemused aga näitavad, eriti kui laenajaks on riik, et kui ots on lahti tehtud, ei saada enam pidama. Poliitiline ahvatlus laenurahaga endast rahva elujärje parandaja teha võib osutuda vastupandamatuks.

Ilmselt mäletavad paljud, kuidas kümnendi eest mõned erakonnad laenamises pääseteed nägid. Toonane põhjendus oli, et teeme kõik laenurahaga korda, võlg tuleb küll tagasi maksta, aga elu läheb ka heaks. Praegu oleme õnnelikud, et nii ei läinud.