/nginx/o/2013/07/05/1875352t1h3032.jpg)
/nginx/o/2012/12/13/1482942t1h2ab0.jpg)
Sel kolmapäeval linastus Sahharovi auhinnanädalaga seoses ka Strasbourgis ühe laureaadi Jafar Panahi eelmisel aastal valminud film «See ei ole film». Tegemist on dokumentaalfilmiga, pealkirja sarnasus belgia sürrealistliku maalikunstniku René Magritte’i maailmakuulsa piibuga on selge – kui Magritte kujutas igapäevasest elust pärit elementidega absurdseid kooslusi, siis Panahi puhul on elu ise absurdiks kujunenud.
Mida teeb aga koduarestis režissöör, kellel on keelatud nii filmida, monteerida kui ka käsikirju kirjutada? Õige vastus on: hakkab pooleldi inertsist ikkagi filmi tegema, abiks kaaskannataja ja samuti türmis olnud režissöör Mojtaba Mirtahmasb. Visuaalne keel on lihtne, midagi väga ei toimu, lihtsalt sissevaade üsna luksuslikes koduarestitingimustes viibiva iraanlase Panahi ühte päeva, kuid tulemus läheb korda – loomepalavikus vaevlevat režissööri on raske näha, seda enam, et vanuse ja filmograafia poolest võiks ta praegu oma karjääri tipus olla. Mis kasu on ka sellest, et tuntud režissöörid nii riigi sees kui ka riigi piiridest väljas Panahiga solidaarsed on – seni kuni ta ei saa filme teha sel moel, nagu ta sooviks, on kunstilises mõttes tema seisundiks kliiniline surm.