Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit

Värvid tulevad alati me juurde tagasi!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ilon Wikland, 
«Kullake. Üks tõestisündinud lugu»
Ilon Wikland, «Kullake. Üks tõestisündinud lugu» Foto: Repro

Kuidas ja millal rääkida väikesele lapsele surmast ja kaotusvalust? Enneaegu ei tihka. Kui suur õnnetus käes, siis hästi nagu ei oska. Kellegi teisega juhtunu abil oleks lihtsam asjalugu arutada, ka ise lohutust leida.

Vaatamata sellele, et Ilon Wikland tähistas selle aasta veebruaris 82. sünnipäeva ja võiks ammuilma mugavalt pensionäri jõudeelu nautida, andis ta sel aastal välja uue autoriraamatu, mis kohemaid ka eesti keelde tõlgiti. Seekord pole ta kasutanud rootsi kirjanike abi nagu raamatute «Pikk-pikk teekond», «Minu vanaema majas» ja «Kartulilapsed» puhul. Nii tekst kui pildid on kunstnikult endalt.

Palju tal sääraseid raamatuid pole. On «Sammeli, Epp ja mina» ning mitu Sammeli otsimise raamatut.

Märksõnad

Tagasi üles