Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Läinud nädalal toimunud Inimõiguste Instituudi konverentsil küsis paneelis «Inimõigused ja internetivabadus» saalist keegi: kas internetivabaduse kõrval ei peaks olema inimõiguseks ka internetist kustutatud saamine? Tõepoolest, soov pühkida enda jäetud digitaalsed jäljed on muutunud üha painavamaks. Ilmaasjata ei märkinud Viktor Mayer-Schönberger raamatus «Delete», et kui digitaalsetest andmebaasidest on saanud mälupank, on unustamine see, mis mäletamise asemel ihaldatavaks saab.
Veidi laiemalt peegeldab just sedasama probleemi Tallinna uus piletimüügisüsteem, mis talletab sõitjate isikuandmed ja nende seosed tema asukoha ja liikumisega. Kriitikud – riigi infosüsteemi amet – on leidnud, et andmete talletamisega on seotud teatud riskid: pole selge, kes ja mis asjaoludel saab teha nende andmete kohta päringuid. Teisisõnu, on selgusetu, kes saab juhul, kui selleks vajadus tekib, kasutada Tallinna busside-trollide-trammide sõitjate kohta talletama hakatavaid andmeid.