Juhan Kivirähk: poliitiline vorstitegu vajab innovatsiooni

Juhan Kivirähk. Foto: Mihkel Maripuu

Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutab, et poliitikategemist armastatakse tihti võrrelda vorstiteoga, mida polevat soovitatav vaadata, et mitte söögiisu rikkuda. Siiski on tänapäeva tehnoloogiale tuginevas vorstivabrikus sedavõrd palju muutunud, et vorst enam nii eemaletõukav ei tundugi.

Üks aastate eest tehtud avaliku arvamuse küsitlus näitas, et kodanikud peavad riigikogu liikmete juures kõige olulisemaks seaduste, ühiskonnaelu probleemide ja majanduse head tundmist. Kui juriidiliste ja majanduslike teadmiste osas ei ole põhjust seadusandjatele tõsiseid etteheiteid teha, siis ühiskonna toimimisest arusaamisega on olukord küll kehvapoolne.

Lugedes Rait Maruste artiklit «Rahvavõimust. Ikka ausalt» (epl.ee 14.12), jääb vägisi mulje, et auväärne riigikogulane ei saagi täpselt aru, milles on kodanike kaasamise mõte ja olemus. Maruste võrdleb oma kirjutises riigikogu ja «Harta 12» toetuspinda, tuues esile, et kui riigikogu põhiseaduskomisjoni 11 liikme taga on 24 712 valijat ehk hääleõiguslikku Eesti kodanikku, siis harta on kogunud veidi üle 17 000 kliki ja pole teada, kes need klikkijad üldse on. Maruste küsib: «Kas harta initsiatiiv esindab ikka kogu rahvast, kõiki selle kihte ja eri ühendusvorme kogu oma mitmekesisuses ja kõigile võrdseid võimalusi andes?»