Juhtkiri: kallistus ka sotsiaalministrile

Seda juhtub harva, et nädala ametis olnud minister saab uudistes kommenteerida edusamme oma valdkonnas. Loodetavasti toob selline algus Taavi Rõivasele ministriametis head õnne, sest seda on tal tarvis.

Eile osaliste allkirjad saanud tervishoiutöötajate kollektiivleping oli arstide ja õdede streigi tulemus. Ent uus sotsiaalminister peab enesele aru andma, et seekordse arstide-õdede palgatõusuga ravitakse ikkagi vaid üht haiguse sümptomit, mitte tervishoiu tervisehädade tegelikke põhjuseid. Tegelikud hädad vajavad poliitilisi otsuseid, mida on aastaid edasi lükatud. Kuni need otsused on langetamata, võib iga tervishoiutöötajate kollektiivlepingu lõppemine tähendada uut streiki.

Streik on seaduslik vahend töötülis surve avaldamiseks, kuid süsteem, mis püsib töös vaid streikide jõuga, ei anna tunnistust heast juhtimisest. Ning kuigi seekord õnnestus Hanno Pevkuril vältida patsientide pahameele muutumist nõudmisteks ministrile, ei pruugi see järgmine kord enam nii soodsalt laheneda: kui ühes süsteemis jõuab töötüli pidevalt välja sellise äärmuseni, nagu streik tänapäeva Eesti töösuhetes on, siis viitab see veale süsteemis palju üldisemalt kui vaid tööandja-töövõtja vaidluse raamid.