Maailmalõpu uus algus
Suur galerii!

Vissarionlaste küla Siberis oli veel hiljuti üheks peamiseks kohaks maailmas, kus oldi veendunud senise maailma homses lõppemises. Homme see ei saabu, ent suve tulekus on siin aga hakatud kahtlema.

Eestist 6000 kilomeetri ehk viie rongipäeva kaugusel, Moskvast viie lennutunni ja Abakanist veel omakorda 200 taksokilomeetri kaugusel asub Päikeselinn, püha mägi. Seal elavad õpetaja Vissarion ja tema järgijad, kes saavad osa maailma parimast energiast 30 külast otse mäe ümbruses.

Homseks maailmalõpuks asuti valmistuma juba varakult ning veel selle aasta novembris olid nad veendunud, et saabub suur finantskriis ja pimedus, mis lükkab maakera uppi. Et lõpp muudab vihma happeks, et tuleb kolm päeva täielikku pimedust, elektrit pole ja toast välja ei tohi minna, sest kosmosest tolmab tundmatut.

Peeti paremaks, et igaüks püsib kodus, on enesele varunud vett ja küttepuid ning veedab kolm päeva palvetes. Eile sai külapoodides otsa rukkijahu ja leivategemiseks tuli jahu laenata naabrilt.

Palvetega täidetud tunnid

Tšeremšankas, Päikeselinna all asuvas külas, tekkis ühel ideaalmaailma loomise mõtetega mehel idee jagada meesteta majapidamistesse kõik vabad mehed, et homsel raskel päeval oleks naistel kellelegi toetuda.

«See on rumal. Inimesed on ju nii erinevad,» ütleb Sveta, 13 aastat tagasi Eestist Siberisse oma elu selgust ja tõde vastu võtma tulnud naine.

Tallinnas juurdelõikamise kursusel olles näitas sõbranna Svetale Vissarioni pilti ja naise jaoks oli kõik selge. Tema maailm korrastus ja oli vaid üks tee: ta mõistis, et elu Eestis, üldse muus maailmas ei ole tema jaoks enam võimalik, sest just Päikeselinna läheduses on võimalus luua uut maailma. Igaüks omal moel, kuid ühises heas usus, ühises töös ja puhastes mõtetes.

Nüüd elab Sveta koos oma ema ja tütrega juba aastaid Siberis ning temalgi on homse päeva ees lootusrikas selgusetus. «Loodan, et lõpp ei saabu,» naerab päikeseline ja südamlik naine. «Mul on hoopis teised plaanid,» lisab ta, tõmmates uksekardinad eemale – tagatoas on käimas remont.

Guljajevka küla, kus elab Vissarioni õpetuste ja ennustuste usku mõnikümmend perekonda, asub Kiziri jõe ääres. Maailmalõpunädal on küla talvise vaikelu tarduma pannud: 40 kraadi pakast hommikuti, 35 kraadi päeval. Küla lasteaed on suletud – kooli siin polegi, lapsed sõidavad õppima viie kilomeetri kaugusele kõrvalkülla –, bussid ei sõida.

Igal õhtul koguneb pisikesse külaklubisse heasoovlik ja sõbralik kogukond, et maailmalõpu ootust – õnnistust – üheskoos laulu ja tantsuga leevendada.

Kunagi vanausulisele kuulunud saja-aastase maja siniste raamidega aknad on püsivalt jäälilledes, maja esikus on ööga ära külmunud peedid-sibulad, solgiämber. Ripsmed ja juuksed on külarahval pidevalt jääpurikates.

Igahommikustel palvustel (siin öeldakse nende kohta «ring»), kus suur osa külarahvast koguneb kell kaheksa kokku palveteks, lauludeks ja teadete vahetamiseks, on sel nädalal kõlanud nõue koguda küla peal kokku kõik vanad raadiod ja raadiosaatjad, et olla valmis selleks, kui mobiilside peaks kaduma.

Igal õhtul koguneb pisikesse külaklubisse äärmiselt positiivne, heasoovlik ja sõbralik kogukond, et maailmalõpu ootust – õnnistust – üheskoos laulu ja tantsuga leevendada. Enamikus siinsetes kodudes on ka teler, kuid sellest pole eriti lohutust. Kõik Venemaa kanalid on viimastel nädalatel viimsepäeva-filmidest ja -saadetest üle ujutatud.

Aga teie president Putin ütles ju, et lõppu ei tule?

Ei ... Seda saadet pole nähtud. Paigas, kus valitseb hoopis teine uskumus, Jumal.

Eilses 35-kraadises pakases säranud päike annab kohalikele selguse ja lohutuse, et palved kõigevägevama poole on aidanud. Ning pole oluline, mis usutunnistuse järgi kogu maailmas paluti – päästjaks said head mõtted. Siinse headuse ja harmoonia kummardamise meelelaadis suudavad aga sõjad ja vastuhakud palvete jõu halvata ning lõpp on siiski lähenemas. Õige pea.

Külm ja päike on neil päevil olulised märksõnad. Veel kuu aega tagasi oodati siin, et maailmalõpp toob pimeduse, et valgust pole enam juba alates eilsest ja homme kaob sootuks. Loodus tumedaid värve ei jaga: päike on ere, loodus rahulik.

Kuid siin usutakse, et Siberis on ja jääb ka tulevikus olema teistmoodi. Et siin kannatavad inimesed vähem ja rahval on rohkem võimalust ellu jääda. Sest selge on see, et heaoluühiskonna tarbimine ajab maakeral üle ääre ja rohkem me välja ei kannata.

«Praegune inimkond ei pea jätkama,» ütleb Sergei, 1995. aastal Guljajevkasse kolinud viiekümnendates eluaastates mees. «Elu aga jätkub ja peabki jätkuma. Alles jäävad aga vaid targemad ja õppimisvõimelised.»

Sergei on endine sõjaväelane, kes tuli ja jäi, kuna leidis Siberist oma elu armastuse ja usu. Märk, et siia peab ta jääma, tuli sellest, et bussile minnes seisis kuri pull ta ees ja bussituledele järele vaadates astus ta oma elu armastuse maja poole.

Kolm nädalat tagasi ostis mees kõigi oma säästude ehk 26 000 rubla eest tatart ja küünlaid, sest «produktid on olulised». Ta räägib ka, et paradoksaalsel moel paneb materiaalsest maailmast pääseda soovimine veelgi enam kulutama. Kuid raha polegi siin enam tarvis.

Tatarlane Eduard, tema naine Gulja ja nende kolm alla 30-aastast poega ei ole Sergei kombel kuidagi eriliselt homseks valmistunud. Jah, kööginurgas seisavad suhkru- ja kruubikotid, komme valatakse kristallkaussi pisemat sorti prügikotist ning nurgas seisavad kapsad-kaalikad, kuid pereisa ütleb, et nad teavad ju, kui palju perele aastas kulub, ja hoiavad kodus kogu aeg varusid. Jahu, suhkrut, kruupe.

Need on siinsed kaks üsna põhimõttelist lähenemist maailmalõpu ootuses: lõpp saabub niikuinii ja varuda tuleb, lõpp saabub, kuid saabub lõpp hingelisele pimedusele. Ühes on aga üksmeelne selgus: maailm lõpeb nende inimeste jaoks, kes oma vaimupimeduses ei suuda õppida maailma muutumist ja seda kõike oma teadmatuses välja ei kannata.

Inimesi on liiga palju, teab Sergei. Praegusest seitsmest miljardist jääb alles kuus. Maailmal pole pääsu viirustest, sõdadest, katkudest, tragöödiatest. Näitena toob mees Niiluse juurest Volga jõeni jõudnud viiruse, millesse inimesed kahtlaselt surevad. Iga kümnes on juba läinud, kuid rohtu ei leita.

Maiade kalender, mille järgi suur osa maailmast on oma homset päeva sättinud, on olnud inimsoole vaid meeldetuletuseks: valmistugem, uus aeg on tulemas. Raskem aeg, kuid puhtam.

Püüdlus harmoonia poole

Miks on Sergei veendunud, et suur tragöödia on tulemas veel enne tulevast suve?

Seepärast, et praegu on inimesed lõpuks valmistunud, mõelnud. Kui midagi raputavat sel päeval ei muutu, elekter ei kao ja elu läheb samamoodi edasi, siis lüüakse taas kõigele käega.

«Sõjad võtavad usu jõu,» tõdeb Sergei, kuid tuleb lihtsalt edasi mõelda, kuidas vastu pidada. «Tuleb õppida uuesti elama. Harmoonia on kõige olulisem: harmoonia iseendaga, oma hingega, harmoonia mehe-naise vahel ja ennekõike jõudmine tagasi tasakaalu loodusega.»

Tema on kõik selle juba ammu saavutanud. See mees teab, et praegu on käes viimane külm talv, millele järgneb kolm-neli aastat troopikat. Sääsed aga kaovad. Ja ekvatoriaalne vöönd hakkab kulgema läbi Päikeselinna, Moskva ja läbi Baltimaade.

«Kuna inimesi on liiga palju, kõigile ei jagu toitu, siis annab Jumal võimaluse, et kõige targemad ja paremad jäävad ellu. Jumala tahe on anda võimalus headele inimestele,» usutakse siin.

Kuidas heaks saada? Harmoonia püüdluse, kõigest materiaalsest loobumisega, alkoholist, lihast ja halbadest mõtetest loobumisega.

«Alati tuleb mõelda, et kui pole enam seeni, siis saab abi marjadest ja kui ei ole marju, siis tuleb korjata pähkleid,» ütleb tatarlane Eduard naerdes.

Liha siin ei tunnistata. Ei kütita, ei kalastata, ei võeta arulagedalt metsa maha. Et mitte loodust solvata, et mitte normaalset naturaalset eluliini lõhkuda.

«Kui ei tee otseselt midagi head, aga ei tee kindlasti kurja, siis lükkavad need plussid maailmalõppu edasi,» teab Eduard.

Tema poeg, 15-aastane Ruslan, kes oma pere uut palkmaja takuga vooderdab, teab, et mingit maailmalõppu nii pea ei saabu. «Vaimupimeduse lõpp, seda küll,» märgib noormees.

Siin usutakse ja lähtutakse ju tegelikult nii üldinimlikest mõistetest – leida üles oma hing, soovida head ja olla koostöövalmis. Põhimõtted, mis töö- ja tarbimishulluses kaduma läinud ning sellest ka maailmalõpu-hirm ja tähelepanu homsele päevale.

Tagasi üles
Back