Analüüs: miks tulevad endaga toime vaid Harju- ja Tartumaa?

Elanikkonna muutus omavalitsusüksustes aastatel 2000-2011

FOTO: Statistikablogi

Eestis tulevad endaga toime vaid Harjumaa ja Tartumaa, mille rahvastikku iseloomustavad positiivsed arengud, samas on meil viis maakonda, mis vajavad riigilt tõsist järeleaitamist.

Statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell analüüsis väljaandes «Eesti piirkondlik areng 2012» Eesti piirkondi jätkusuutlikkuse ning rahvastiku elukvaliteedi alusel ning jagas maakonnad tinglikult kolme klastrisse.

Esimesse, mis tulevad endaga toime, mahuvad vaid Harjumaa ja Tartumaa. Teise klastrisse, mida statistik nimetas «harju keskmisteks», liigituvad Hiiu, Järva, Lääne, Lääne-Viru, Pärnu, Rapla, Saare ja Viljandimaa. Ning kolmandasse klastrisse, mis vajavad tõsist järeleaitamist, jäävad Ida-Viru, Jõgeva, Põlva, Valga ja Võru maakonnad.

Kui Eesti regionaalarengu strateegia eesmärk on hoida ära väga suuri elatustaseme erinevusi, siis tegelikkus on midagi hoopis muud – erinevused pigem süvenevad. Harju ja Tartu maakonna rahvastikuarengut iseloomustavad positiivsed suundumused: kõrgem SKT elaniku kohta, kõrgem palgatase ja suurem majanduslik aktiivsus.

Krusell leidis, et sõltumata vaadeldud aastast (2003–2011) oli Harju maakonnas ja Tallinnas oluliselt kõrgem keskmine palk kui mujal Eestis ning seda hoolimata sellest, et perioodil 2003–2008 kasvas töötasu ulatuslikult kõigis maakondades.

Kui Harju maakonnas ja Tallinnas ulatus 2011. aastaks keskmine netopalk üle 750 euro ja Tartu maakonnas 650 euro piiresse, siis kõigis ülejäänud maakondades jäi see alla 600 euro. Maa-asulates jääb enamiku palgatöötajate sissetulek alla keskmist brutokuupalka.

Krusell analüüsis, mis võiks Harju ja Tartumaa kõrgema palgataseme põhjuseks olla ja miks see vahe on püsinud. Näiteks otsis ta vastust sellest, et Harju- ja Tartumaal on kõrgema kvalifikatsiooni ja haridusega töötajad ning seetõttu juhtide ja tippspetsialistide osatähtsus seal suurem.

Ta leidis, et 2011. aastal oli kõige suurem kõrgharidusega inimeste osatähtsus Tallinnas, Harju ja Tartu maakonnas, väikseim aga Jõgeva, Võru ja Järva maakonnas. Ka juhtide ja tippspetsialistidena töötavate inimeste osatähtsus oli Tallinnas, Harju ja Tartu maakonnas suurem kui teistes maakondades.

«Seega oleks palgaerinevusi lihtne seletada sellega, et neis maakondades on rohkem inimesi, kes on investeerinud oma erialasesse ettevalmistusse ja haridusse ning töötavad nüüd kas juhi või tippspetsialistina ja saavad vastutasuks tehtud investeeringutele ka kõrgemat palka. Samas aitab ameti ja haridusega seotu seletada palgaerinevusi vaid osaliselt, sest kui maakondi omavahel võrrelda, siis üldjuhul olid Harju (sh Tallinn) ja Tartu maakonnas kõrgemad palgad ka näiteks oskustöölistel või teeninduses töötajatel,» nentis statistik.

Lisaks kõrvutas ta maakondi elukvaliteedi näitajate kaudu, tuues esile, et seda mõjutab nii inimeste enda hinnang majanduslikule toimetulekule, töötamise eelduseks olev hea tervis, kuritegevuse tase. Need kõik näitavad sarnaseid suundumusi, mistõttu jõudiski analüütik maakondade klastritesse jaotumiseni.

Kolmanda klastri järeleaitamiseks on Kruselli hinnangul võtmetähtsusega tasuvate töökohtade olemasolu. «Vabaturumajanduse tingimustes maapiirkonda sunniviisiliselt eraettevõtteid ei too, küll aga oleks võimalik soodustada seda, et üha enam jäetaks maapiirkonnast linna kolimata, kuigi omatakse töökohta näiteks Tallinnas,» pakkus ta välja.

«Sellele aitaks kaasa paindlikum töökorraldus, mis tähendaks kas või, et on rohkem võimalusi kaugtööks ja kodus töötamiseks. Kui lähtuda Lääne-Euroopa kogemusest, kus töökoht on kodust sageli märksa kaugemal, kui Eestis, siis võiks juhul, kui tööle sõitmise kulu oluliselt väheneks ja transpordiühendused paraneksid, olla edaspidi tavaline, et elatakse edasi näiteks Türil ja käiakse tööl Tallinnas, selle asemel, et kolitakse Tallinna,» leidis Siim Krusell.

Tagasi üles