Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/07/02/1195378t1h6a13.jpg)
Iga aastaga kuulen üha rohkem inimesi rääkimas jõuludest suure põlgusega. Nad hindavad vaid seda, et töölt saab paar vaba päeva (sel aastal isegi päris mitu), kuid peamiselt kurdetakse selle üle, kuidas tuleb lõputult tõugelda kaubanduskeskustes, kulutada kingituste ostmiseks tohutuid summasid ja raisata kütust, sõites ringi mööda Eestimaad, et seekordsete pikkade pühade puhul kõigi sugulaste juurde jõuda. Ning jõululaulud on need, mida kuuldakse poodides terve detsembrikuu, kuni need südame pahaks ajavad.
Jõuludest on saanud täieõiguslik kommertspüha, millel pole paljude inimeste jaoks praktiliselt mingit muud mõtet kui üksteisele asjade ostmine ja saamine. Eks lapsedki oota ju pühade puhul peamiselt päkapikke ja jõuluvana. Ning seda, mida me kingiks ostma peame (tundub, et sel aastal vaid tahvelarvuteid ja nutitelefone), ütlevad meile tohutud plakatid linnatänavatel ja lõputud videoklipid teleekraanil.