Taavi Lai: Eesti kaotab aastas pool miljonit eluaastat

Taavi Lai Foto: Erakogu

Tervisekaotuse (eesti keeles ka haiguskoormuse) metoodika levik maailmas sai alguse 1990. aastal Maailmapanga ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) koostööst. Põhinedes üldisel arusaamal, et vaid tervena elatud eluaastad on täisväärtuslikud, loodi DALY (disability adjusted life-years) mõõdik, mis mõõdab halva tervise ja selle tagajärjel langenud elukvaliteedi ning enneaegsete surmade tõttu ühiskonna arengusse panustamata jäänud eluaastaid. Eestis tehti meie esimene rahvuslik tervisekaotuse uuring 2003. aastal. Nimelt oli oluline testida, kui palju mõjutavad erinevad globaalse uuringu eeldused konkreetselt meie tulemusi ning milline oleks tervisekaotuse pilt siis, kui eraldi saaks välja tuua just meile olulised terviseprobleemid.

Peatumata täpsemalt varasemate uuringute tulemustel, tuleb välja tuua muutused meie üldisemas mõtlemises ning osalt ka prioriteetsete tervisevaldkondade püstitamisel. Klassikalises lähenemises rahvastiku tervisestaatuse mõõtmises vaadeldakse surmasid ja haiguseid eraldi näitajatega ning laiemad ühiskondlikud mõjud jäävad nende varju.

Tervisekaotuse puhul on esiplaanil just laiemad ühiskondlikud mõjud – kõik need kaotatud eluaastad on ressurss ja inimeste panus ühiskonna arengusse, mis haiguste ja enneaegsete surmade tõttu saamata jääb, ning seda üha võimenduvate mõjudega üle aastate. Kõige lihtsam mõttekonstruktsioon võiks olla näiteks selline – kui Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta oli 2011. aastal jooksevhindades 11 904 eurot ning samal aastal kaotati sarnaselt varasemate aastatega pea 500 000 eluaastat, siis on halvast tervisest tulenev veskikivi meie majandusliku arengu kaelas ilmselge. Ja ühiskonna arengut pidurdavaks teguriks on rahvastiku tervise probleemid hoolimata sellest, kuidas me selliseid arvutusi täpselt teeme.