Mihkel Mutt: väikeriigi võludest

Mihkel Mutt. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Väike riik on tore asi. Kohe võidakse öelda, et ma hakkan veast voorust tegema. Ei, ma ei kutsu suuri üles lagunema ega mängi neid väikeste vastu välja. Tahan lihtsalt näidata, et ka väikeriigil on võlusid. Need ei torka nii kergesti ja loomulikult silma nagu suure maa ja riigi eelised.

Vähemalt osaliselt on põhjus selles, et elame eelarvamustega. Üks säärastest ongi kujutlus, et ainult suur riik on hea, väike aga õnnetuseks. Ja eelarvamuste vastu olen ma küll. Eriti kui on tegemist säärasega, mis puudutab omaenda õnnevõimalusi. Ebaadekvaatselt kõrge enesehinnangu sugereerimine on kurjast. Aga veel hullem on see, kui asjatult põetakse millegi pärast, mis ei ole seda üldse väärt.

Alustan hingelistest asjadest, igapäevastest meeleoludest. On üks poolanekdoot. Ameeriklane tuleb Eestisse ja mainib siinsele tuttavale, et ta on kohanud oma kodumaal hiljuti ka ühte eestlast. «Mis ta nimi oli?» tunneb siinne eestlane huvi. Selle loo mõte on muidugi see, et eestlasi on nii vähe. Hiinlaste puhul ei tule säärane küsimus kõne allagi.

Aga meil on nii, et ükskõik millises seltskonnas juttu alustada, lõpuks jõuab ikka ühiste tuttavate või isegi sugulasteni välja. Sel puhul meenuvad Juhan Liivi read luuletusest «Sügisene kodu»: «mu tuttavad kõik on minuga ja mina nendega». Esmatasandil mõeldakse siin küll päriskodu (luuletus algab üldtuntud salmiga «Mu armas kodu, väikene, sääl eemal mäe pääl!»), aga see kasvab suuremaks sümboliks.