Juhtkiri: mis asi on kodakondsus?

Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust, ütleb põhiseaduse kaheksas paragrahv. Kehtiv kodakondsusseadus lisab: «Isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest.»

Riigil ei ole mingit võimalust sundida kodanikku täitma seaduse nõuet valida üks kodakondsus. Ainuüksi seepärastki tekib küsimus, kas säärasel punktil on seaduses mõtet. Pealegi pole sugugi raske kujutleda olukorda, et sünnijärgne Eesti kodanik tahab oma suhet isa- või emamaaga elustada hoopis kõrgemas vanuses ning öelda talle ei, viidates seadusepügalale, poleks mitte üksnes põhiseadusvastane, vaid oleks ka üdini rumal tõugata Eestist eemale kedagi, kes tahab meiega olla. Selles käsitluses on Eesti kodakondsuskampaania «Tere tulemast Eestisse» jätk kõigile neile, kellel on vereside (ius sanguinis – vereõigus) Eesti Vabariigiga.

Teisalt tähendab kodakondsus kodaniku ja riigi õiguste ja kohustuste kogumit. Näiteks on loomulik oodata oma riigilt konsulaarkaitset välisriigis või ilmuda kohale, kui sind oodatakse kaitseväeteenistusse. Mõlemal juhul võib tekkida (veidraid) probleeme, kui inimesel on mitu kodakondsust. Kuna me ootame riigi asjade korraldamisel korrektsust ja selgust, on rohkesti argumente ka selle poolt, et peaks olema võimalikult täpselt teada, kes on meie ja kes mitte.