Kalle Muuli: kõige ilusam aasta

«Eestimaa laul 1988» Foto: Peeter Langovits

Kui ma peaksin valima üheainsa aasta, mida veel kord läbi elada, siis on selleks kahtlemata laulva revolutsiooni esimene aasta, kõige ilusam aeg meie ajaloos.

See oli loomeliitude pleenumi, Rahvarinde, muinsuskaitsepäevade, öölaulupidude ja esimese mittekommunistliku partei – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – asutamise aasta. Tol aastal vabanes rahvas viiskümmend aastat kestnud hirmupainest ja kaunistas kojad taas kolme koduvärviga. Alo Mattiisen ja Jüri Leesment kirjutasid 1988. aastal oma viis ärkamisaegset laulu ja Hando Runnel avaldas «Laulud eestiaegsetele meestele».

Võimalus vabalt rääkida, kirjutada, laulda ja meelt avaldada põhjustas kollektiivse ekstaasi. Isamaaliste lauludega põimitud rahvakoosolekud olid kui ühispalvused. Tundus, nagu oleks kogu rahvas armunud. See oli erakordne ja unustamatu meeleseisund, mida tajusid korraga sajad tuhanded inimesed.