Tiit Pruuli: Abhaasia. Vaikne hääbumine

Tiit Pruuli
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Pruuli
Tiit Pruuli Foto: SCANPIX

Käisin eelmisel aastal Abhaasias. Taotlesin Abhaasia välisministeeriumi kodulehel viisa ning sisenesin sellele Venemaa poolt okupeeritud Gruusia territooriumile Krasnodari krai kaudu. Mõned mu grusiinidest sõbrad ei kiitnud seda sammu heaks, aga just nii ma teha tahtsin. Ja ma sain, mis ma tahtsin – põhjaliku vestluse Vene julgeolekumehega piiripunktis.

Sõitsin Sotši lennujaamast taksoga piirile. Juhiks oli venelane Grigori. Kuuldes, kust ma tulen, teatas, et 30 aastat tagasi oli tal eesti külast pärit sõber Lembit, tore mees, kes end surnuks jõi. Saime mõnusalt jutu peale ja uurisin sohvri käest, et kes siis Gruusia-Abhaasia suures sõjas süüdi on. Grigori vaatas roolist mu poole, nagu näeks esimest korda lolli. «Meie, venelased, muidugi,» teatas ta. «Grusiinidel ja abhaasidel oli üksteisele üht-teist öelda, aga Moskva kruttis neid mõlemaid nii üles, et enam ilma sõjata rääkida ei saadud.»

Kohe teispool Vene-Gruusia (Abhaasia) piiri on eestlaste külad. Kunagisest uhkusest on vähe järel, paljud põgenesid sõja ajal Eestisse, aga mindud on ka Ukrainasse, Leningradi ja mujale. Salme ja Sulevi eestlased hoidsid sõjast eemale, ent päris lõpuks, kui apsuad läksid Suhhumi peale, pidi kümmekond eesti poissi nendega kaasa minema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles