Uus käsitlus tõrjub kõrvale rahvusromantilise arusaama Eesti keskajast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jüriöö ülestõusu lahingrollimäng Jõgeva lähedal Kassinurme mägedes.

FOTO: Andres Haabu

18. sajandil Garlieb Merkeli, 19. sajandil Carl Robert Jakobsoni ja 20. sajandil Hans Kruusi kirjutatud ning eestlaste mällu söövitatud arusaam Eesti ajaloost on läbi. See on see rahvusromantiline ajalookäsitlus, mille põhjal on õppinud enamik täiskasvanuid ja mis suuresti kehtib (või vähemalt alatoonina eksisteerib) ka praegu kooli ajalootundides.

Täna esitletakse Tartus «Eesti ajaloo» sarja teist köidet, mille on kirjutanud 11 ajaloolast ja koostanud Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart. Koguteos on kõige tähtsam kokkuvõte aastatel 1200–1550 Eestis toimunust. Niisiis, muistse vabadusvõitluse, Lembitu, Ümera lahingu, Jüriöö ülestõusu ja eestlaste orjastamise periood – meie rahvusliku identiteedi nurgakivide aeg.

Erkki Bahovski nimetas laupäevases Postimehes «Eesti ajaloo» teises raamatus lugejate ette rulluvat uut käsitlust lausa revolutsiooniliseks. Mõni kriitik on juba jõudnud hüüatada, et ajaloolased on Eesti rahva maha müünud. Mis on aga tegelikult juhtunud?

Kirde-Euroopa ristisõda

Tähtsuse järjekorda kõrvale jättes võib esile tuua mõned punktid, mis kokkuvõttena tõepoolest muudavad arusaama keskajal Eestis toimunust.

Esiteks, autorid on loobunud terminist «muistne vabadusvõitlus». Üks selle raamatu kaasautoreid Marek Tamm ütleb, et see polnud juhuslik, vaid teadlik valik. Seda paari­kümmet aastat 13. sajandi alguses, mida senini tunti muistse vabadusvõitlusena, vaadatakse nüüd hoopiski Kirde-Euroopa ristisõjana.

Tamme selgitusel käsitletakse kogu Euroopas seda ajastut ristisõdade ajastuna ning ka Eesti puhul on see kõige loogilisem valik. «See on tõlgenduskeel, mida kasutab tänapäevane medievistika,» räägib ta.

Teiseks, nagu ka Bahovski viitas, on «Eesti ajaloo» II osa puhul märksa vähem rahvuslikku vahetegemist, vähem räägitakse eri rahvustest, vaid pigem erinevatest õiguskordadest. Näiteks kirjutatakse, kuidas riialased, orduvennad ja piiskopimehed marsivad kuhugi, selle asemel et lihtsalt öelda: sakslased marssisid.

See ei tähenda, et rahvuslikke termineid üldse ei kasutata, nagu teose koostaja viitab, on ka tähtsaimas tollases ajalooallikas – Henriku «Liivimaa kroonikas» – mitmes kohas mainitud sakslasi, eestlasi ja liivlasi kui üldmõisteid, aga tervikuna on autorite maalitud pilt kirjum.

Keskaegne Euroopa oli killustatud, ka konfliktide ajal oli kombeks vastavalt oludele kiiresti pooli ja liitlasi vahetada. Ka eestlased sõdisid palju omavahel ning omade ja teiste vahel polnud selgeid piire.

Raamatu pealkiri on «Eesti ajalugu», aga tegelikult võiks pealkiri olla ka «Liivimaa ajalugu». Tamm tunnistab, et oli isegi arutelu, kas peaks äkki alapealkirjas kasutama nime Vana-Liivimaa. Asi ju selles, et tollal Eestit kui sellist ühise üksusena ei eksisteerinud.

«Kui kirjeldame tollast aega, siis näiteks poliitilise ajaloo puhul on võimatu Eestit ja Lätit lahutada, sest see, mis toimus, oli ühine protsess,» lisab professor Selart.

Nii ongi: vaatamata pealkirjale «Eesti ajalugu II» keerlevad sündmused vahet tegemata nii tänapäevase Eesti kui ka Läti territooriumil. Olulisena tuleb ka lisada, et teos kajastab Eesti maa ajalugu, seda tähenduses, mis toimus 800 aastat tagasi selles geograafilises ruumis. See ei ole sakslaste, liivlaste või eestlaste lugu, vaid just maa lugu. See ei ole tähtsusetu tähenärimine, vaid muudab põhimõtteliselt ideoloogilist ja rahvusekeskset lähenemist. Eesti ajalugu kuni 19. sajandini oli ju sakslaste ajalugu, mida kirjutasid sakslased, kes kirjutasid sellest, millega nende suguvennad siinmail tegelesid ja mis neist sai.

Siis tuli eestlaste ajalugu. Esimesena hakkas seda 18.  sajandi lõpus läbi Läti ja Eesti talupoegade vaatevinkli kirjutama loo alguses mainitud Merkel, veel tulisemalt jätkas samal teel rahvuslikul ärkamisajal Jakobson. Ka nõukogude ajal uurisid eesti ajaloolased eelkõige talurahvast ja kirjutasid Eesti ajaloost kui talurahva, st eestlaste ajaloost. Nüüd on sellest loobutud. Uues väljaandes rahvuslikkuse rõhutamist pole, käsitletakse kõigi siin tegutsenud rahvaste tegemisi.

Huvitav on ka see, kuidas «Eesti ajalugu II» kirjeldab Jüriöö ülestõusu. See on sündmus, mida teab iga eestlane ja mille kohta on tal arvamus. Tegelikult aga Jüriöö ülestõusu kohta allikad sama hästi kui puuduvad ja nüüdispõlvedeni on jõudnud vaid teabepudemeid. Tavapäraselt eestlaste ajaloo ja rahvustunde jaoks nii tähtsast sündmusest on kiiresti üle libisetud, 450-leheküljelises teoses on Jüriöö ülestõusu kohta napilt üle ühe lehekülje.

Tõsi, nagu ka Selart, kes on just Jüriöö ülestõusu  puudutava osa autor, veel kord rõhutab, meil pole täpseid teadmisi selle sündmuse kohta. Aga teosesse nende põgusate infokildude põhjal jõudnud üldistus märgib, et see polnud rahvuslik konflikt eestlastest talupoegade ja sakslastest rõhujate vahel, polnud ka traditsiooniline talurahvaülestõus, vaid üks osa suuremast segasest võimuvõitlusest ühelt poolt Saksa ordu Liivimaa haru ning teiselt poolt Riia piiskopi ja Taani kuninga vahel.

Raamatu rõhuasetustest rääkides tuleb mainida veel üht erinevust võrreldes varasemate lähenemistega. Enamik inimesi mõtleb ajaloo all poliitilist ajalugu, see tähendab sõdasid ja valitsejaid, võitjaid ja kaotajaid.

«Mis teha, ajaloolased on traditsiooniliselt vanad mehed ning mis vanu mehi huvitab – ikka võim, kuningad, kes oli kelle poolt,» räägib Tamm.

«Eesti ajaloo» II osa autorid lähenesid uuritavale teistmoodi. Kuigi ka selles loos on juttu poliitikast, moodustavad need leheküljed tegelikult raamatust ainult väiksema osa.

Tervikuna annab teos tõepoolest teistsuguse pildi ammustest sündmustest. See, mis tollal kaotati, ei olnud eestlaste (muistne) vabadus, vaid pigem vahetus õiguskord. Ei olnud eestlaste ja sakslaste ajalugu. Ei olnud selgeid rindejooni ja selgeid identiteete.

Mingis mõttes võib öelda, et näiteks Liivimaa piiskop Albert või Mõõgavendade ordu, kes traditsioonilises käsitluses on meie vaenlased ja anastajad, on muutunud osaks «meist». Nende tegemised on ka meie ajalugu ja kui keegi ütleb, et ka Albert ja ordurüütlid on meie esivanemad, siis «Eesti ajalugu II» sellele vastu ei vaidle.

Rahvusromantika lõpp

Siit tulevad ilmselt ka need emotsioonid ja rahvuse reetmise jutud. Iseenesest ei ole ju selles raamatus midagi revolutsioonilist, need on asjad, millega Eesti keskaja uurijad on viimased 15 aastat tegelnud, millest nad on teadusartiklites kirjutanud ning konverentsidel rääkinud.

«Eesti ajalugu II» ei ole originaaluurimus, vaid kokkuvõte ja süntees teadmistest, mis teadlastel tollest ajast tekkinud. «Ei ole revolutsiooni, ma usun, et professionaalsete ajaloolaste jaoks on vähe üllatusi,» räägib Selart.

Kindlasti muudab see teos aga oluliselt tavainimeste arusaamist aastasadu tagasi toimunust. Arvestagem, et «Eesti ajalugu II» on oma valdkonna tähtsaim teos, mille põhjal hakatakse õpetama ülikoolides ja koostatakse tulevasi kooliõpikuid. Jakobsonlikul rahvusromantikal on kriips peal.

Kommentaar

Lauri Vahtre
ajaloolane

Mind pani kõige rohkem kulmu kergitama, et muistset vabadusvõitlust ei ole. Selle mahatõmbamine on programmiline, aga minu arust veidi poseeriv samm. Ega seda keegi tänapäeval ei käsitlegi ju rahvusromantiliselt, ma ei mõista, kellega siin vaieldakse. Ei ole mina ega Mart Laar – keda tavaliselt rahvusromantikute näiteks tuuakse – kunagi kirjutanud sellest Carl Robert Jakobsoni aegses võtmes.

Kinnistunud termini muutmiseks peaks olema väga mõjuv põhjus. Väike ebatäpsus seda ei ole. Põhjasõda on ikka Põhjasõda, ehkki see toimus nii põhjas kui ka lõunas. Saja-aastane sõda on ikka Saja-aastane sõda, mis siis, et kestis kauem. Jne.

Kui ajaloo uurimise kõrval või asemel saab eesmärgiks ise «paradigma muutjana» ajalukku minna, siis selline soov kindlasti segab objektiivset lähenemist.

Muistne vabadusvõitlus oli ühe poole jaoks ikkagi võitlus maa ja isikliku vabaduse eest. See ilmneb ka tolleaegsetest kroonikatest selgesti. Muidugi, see vabadus oli veidi teise tähendusega kui tänapäeval, mõnevõrra praktilisem, aga võime sellegipoolest kõnelda vabadusvõitlusest. Samamoodi nagu võime nimetada neid inimesi ikka eestlasteks.

Kui võtta vana hea «Kodu lugu» (1989. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud kahejaoline Eesti ajalugu, mille autorid olid Mart Laar, Lauri Vahtre ja Heiki Valk – toim) või minu enda gümnaasiumiõpik või «Eesti saatusehetked» (Lauri Vahtre 2010. aastal ilmunud süntees ilukirjandusest ja populaarse ajalookirjutusest – toim), siis tegelikult mööndakse neis kõike n-ö ebameeldivat – et eestlased võisid sõdida ka omavahel, et oma õigus oli ka ristisõdijatel, riialastel ja latgalitel, et pilt ei olnud mustvalge.

Tõeline jakobsonlik rahvusromantika idealiseerib muinasaega, et muinasaeg oli erilise õnne ja kõrge kultuuri aeg. Tänased «rahvusromantikud» annavad seevastu endale päris hästi aru, et eestlaste arengutase oli enamiku naabrite omast veidi maas, nad ei tundnud mörti ega ambu, nende ühiskond polnud piisavalt diferentseeritud.

Teiseks järgnes Jakobsoni traditsiooni kohaselt muistsele õnneajale kohe pilkane öö. Sellestki on ammuilma üle saadud. Kõik õpikud ja ajalood teavad juba sadakond aastat, et see öö polnud kunagi täiesti pilkane ja teiseks ei saabunud öö kohe, vaid järk-järgult. Nii et mingit erilist revolutsiooni ma ei näe.


Aastad 1200–1550

•    Kuueosalise sarja «Eesti ajalugu» teine raamat «Eesti keskaeg».

•    Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Autorid Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem, Ivar Leimus, Kersti Markus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Anti Selart, Marek Tamm ja Heiki Valk.

•    Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 456 lk, 2012.

 

Tagasi üles