«Mis teha, ajaloolased on traditsiooniliselt vanad mehed ning mis vanu mehi huvitab – ikka võim, kuningad, kes oli kelle poolt,» räägib Tamm.
«Eesti ajaloo» II osa autorid lähenesid uuritavale teistmoodi. Kuigi ka selles loos on juttu poliitikast, moodustavad need leheküljed tegelikult raamatust ainult väiksema osa.
Tervikuna annab teos tõepoolest teistsuguse pildi ammustest sündmustest. See, mis tollal kaotati, ei olnud eestlaste (muistne) vabadus, vaid pigem vahetus õiguskord. Ei olnud eestlaste ja sakslaste ajalugu. Ei olnud selgeid rindejooni ja selgeid identiteete.
Mingis mõttes võib öelda, et näiteks Liivimaa piiskop Albert või Mõõgavendade ordu, kes traditsioonilises käsitluses on meie vaenlased ja anastajad, on muutunud osaks «meist». Nende tegemised on ka meie ajalugu ja kui keegi ütleb, et ka Albert ja ordurüütlid on meie esivanemad, siis «Eesti ajalugu II» sellele vastu ei vaidle.
Siit tulevad ilmselt ka need emotsioonid ja rahvuse reetmise jutud. Iseenesest ei ole ju selles raamatus midagi revolutsioonilist, need on asjad, millega Eesti keskaja uurijad on viimased 15 aastat tegelnud, millest nad on teadusartiklites kirjutanud ning konverentsidel rääkinud.
«Eesti ajalugu II» ei ole originaaluurimus, vaid kokkuvõte ja süntees teadmistest, mis teadlastel tollest ajast tekkinud. «Ei ole revolutsiooni, ma usun, et professionaalsete ajaloolaste jaoks on vähe üllatusi,» räägib Selart.
Kindlasti muudab see teos aga oluliselt tavainimeste arusaamist aastasadu tagasi toimunust. Arvestagem, et «Eesti ajalugu II» on oma valdkonna tähtsaim teos, mille põhjal hakatakse õpetama ülikoolides ja koostatakse tulevasi kooliõpikuid. Jakobsonlikul rahvusromantikal on kriips peal.
Kommentaar