Juhtkiri: läbi täpsema diagnoosi efektiivsema ravini

Jaanuari lõpus Tartu Ülikoolis doktoritööd kaitsev TÜ kliinikumi haigla apteegi kliiniline proviisor Jana Lass toob avalikkuse teadvusse olulise teema. Mõistagi ei võimalda tavainimese teadmised mahukat ravimiretseptide analüüsil põhinevat arstiteaduslikku uurimust hinnata, kuid kindlasti tuleks meil loota, et asjatundjad töös esitatud andmeid ja järeldusi põhjalikult analüüsivad. Sest kui teema väga üldiselt kokku võtta, puudutab see lähedalt meid kõiki: kui hästi me oskame ja suudame oma lapsi ravida?

See, kui kõrgel tasemel on ravi lapseeas, mõjutab kahtlemata inimese hilisemat elukvaliteeti. Võtame või ühe näitaja, tervena elatud eluaastad. Eesti inimarengu aruandest 2010/2011 loeme, et 2007. aastal (sama aastat käsitleb ka Jana Lassi teadustöö) oli tervena elatud elu pikkus Eestis keskmiselt 65,9 aastat, samal ajal oli 2004. aastal ja hiljem Euroopa Liiduga liitunud riikide keskmine 66,7 ja vanades ELi riikides 73 aastat. Arenguruumi on niisiis küll ja veel.

Ega asjata öelda, et meditsiin annab ja meditsiin võtab. Tänapäeva inimene ei kujuta oma elu ilma antibiootikumideta enam ette, kuid samas oleme ka üldiselt teadlikud nende põhjendamatu kasutamisega kaasnevatest riskidest. Lihtsalt öeldes sellest, et ülemäärane tarvitamine teeb inimese haigustele märksa vastuvõtlikumaks. Lõuna-Euroopa, kus antibiootikume sai osta käsimüügiravimina, ongi haigustekitajad muutunud ravimitele resistentsemaks. Seega tuleks antibiootikume välja kirjutada võimalikult vähe ja võimalikult täpselt.