Juhtkiri: sotsiaalses mõttes Euroopa riik?

13 aastat tagasi, 2000. aastal ratifitseeris IX riigikogu koosseis Euroopa sotsiaalharta, mille eesmärk oli – ja on ka praegu – kaitsta peale inimõiguste ja põhivabaduste ka majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi. Kuid riigikogu ei kiitnud heaks kogu dokumenti, vaid jättis välja mõned olulised punktid, põhjendusega, et sellised kohustused käivad Eestile üle jõu.

Teiste seas jäid välja ka kaks punkti, millest nüüd, 13 aastat hiljem, valusalt puudus on. Need punktid puudutavad töötaja õigust saada töö eest palka, mis tagab inimväärse elatustaseme, ja õigust eluasemele. Need kaks koos räägivad üsna otse olukorrast, kuhu selliste õiguste puudumine arvestatava osa Eesti inimestest jätnud on.

Olukord on kujunenud selliseks, et palga eest, mida makstakse arvestataval hulgal töökohtadel, teiste seas ka osale riigi palgal olijaile, ei ole kuidagi võimalik eluaset leida. Jutt ei ole ostmisest – ka üürimine käib väiksepalgalistele üle jõu. «Inimväärse elatustaseme» asemel räägitakse «miinimumpalgast», sageli mõistmata, et nende kahe vahel laiub terve kuristik.