Urmas Vadi: ainus, mis jääb, on tass

Urmas Vadi Foto: Lauri Kulpsoo

Viimasel ajal on paljud kultuuriinimesed muutunud morbiidseteks, käivad süngete mõtetega ringi, ohkavad, laiutavad käsi, räägivad kunsti ja teatri ja kirjanduse, raamatute hääbumisest. Siginevad käegalöömise meeleolud. Ja kui nüüd ikka kohe väga süngeks minna, vajutada süngusepedaal lausa põhja, siis ma olen vahel enda kujutlust toitnud sellise mõttega, et kui kogu meie kultuur kunagi kaob, mis siis alles jääb? Et selle minu orwelliliku kujutlusega lihtsamini kaasa minna, võib mõelda ka millestki konkreetsest, näiteks raamatukogudest.

Esmalt raamatukogu suletakse, siis hakkab katus läbi laskma, juhuslikult läheb ühel ööl maja põlema, jäävad järele vaid müürid nagu katkised hambakontsud. Siis aastatega kasvavad need lagunevad müürid võssa. Vaid üksikutest õunapuudest ja punasesõstrapõõsastest tagaaias on veel võimalik välja lugeda, et kunagi on siin midagi olnud. Ja kui selline maailmalõpu pilt on nüüd silme ees, siis võiks uuesti küsida, et mis siis sellest kirjandusest, raamatutest, mis veel äsja siin olid, alles jääb. Ma arvan, et selleks on tass.

See on tass, mis antakse kirjanikule kingituseks, kui ta läheb kas kuhugi kooli või raamatukokku esinema. Selle tassi on teinud kohalik kunstnik, kes on oma kauni käekirjaga maalinud tassile kooli või raamatukogu nime. Sageli on kunstnikud sinna lisanud ka mõne pildi.