P, 25.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Suru ja nihverda, siis saad löögile

Priit Pullerits
Suru ja nihverda, siis saad löögile
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kindlal sammul eesmärgi poole: Eesti fotograafil Joosep Martinsonil kulus maakera kuklapoolel rohkem kui aasta visa pingutamist ja enda tõestamist, et üks hiigelagentuuridest temasuguse kaugelt pärit noore mehe jutule võtaks. Ja temaga lepingu sõlmiks.
Kindlal sammul eesmärgi poole: Eesti fotograafil Joosep Martinsonil kulus maakera kuklapoolel rohkem kui aasta visa pingutamist ja enda tõestamist, et üks hiigelagentuuridest temasuguse kaugelt pärit noore mehe jutule võtaks. Ja temaga lepingu sõlmiks. Foto: Erakogu

Sajad Eesti noored rändavad Austraaliasse lihttööga taskuraha teenima. Noor eesti fotograaf lendas sinna, et omal alal maailma tippu murda. Äsja jõudis ta esimese suure tähiseni.

Kolm aastat tagasi Vancouveri taliolümpial astus noor eesti fotograaf Joosep Martinson, tollal alles 22, kõigi suuragentuuride kontorisse ja küsis bossi näha. Enne ära ei läinud, kui boss oli tema portfoolio ehk parimate tööde albumi läbi vaadanud. Ta lootis, et äkki saab mõnega neist veidigi kaubale.

Nii noort meest mingist väikeriigist ei taha suured kalad kuigi tõsiselt võtta. Olümpial rabasid üleilmsete agentuuride heaks pilte teha kõik üle 30-aastased mehed. Kogemused loevad ja maksavad. Martinsonil, kes alustas professionaalset tööd spordifotograafina küll juba 15-aastaselt, oli raske panna bosse uskuma, et ta kõigest 22sena teab, mida teha ja kuidas.

Sedasi pakkiski Martinson, kolmekordne Eesti noortemeister korvpallis, poolteist aastat tagasi oma fotovarustuse kokku ja sõitis Austraaliasse. Et piltnikuna areneda ja maailma paremate hulka jõuda. Emal läksid silmad märjaks, kui poeg lennuki peale hakkas minema.

Noormehe isa lohutas teda: «Me peaksime pisara poetama siis, kui ta koju jääks ja ei läheks maailma vallutama.»

Aastavahetuse eel astus Martinson esimese suure sammu oma unistuste täitumise poole: pärast rohkem kui aastast pingutamist sai ta stringer’i ehk vabakutselise lepingu maailma ühe suurema fotoagentuuriga Getty Images. «Ega keegi sind päevapealt palgaliseks fotograafiks palka,» selgitab Martinson. «Sinna võib minna mitu aastat, ent mul on vähemalt uks lahti.»

Kust tuli mõte Austraaliasse spordipiltnikuks minna?

Idee Austraaliasse tulla tekkis 2011. aasta suusatamise MMi pildistamise ajal Oslos. Nimelt hakkas Eesti suusatamine hääbuma ning jäin sügavamalt mõttesse. Adrenaliini oli töös aina vähem ja vähem. Aastas korra tuli meile külla suur jalgpalliriik, paar korda olid korvpallis huvitavad mängud, Otepää MK-etapp oli siis juba mõttetu – ehk action’it ei olnud.

Olin alles 23-aastane ja juba kolm aastat Eesti spordifoto preemia võitnud ning mul oli Getty agentuuriga leping, et kui Eestis midagi pildistamisväärset juhtub, olen nende fotograaf. Harva juhtus ... Kokkuvõttes oli kõik tore, ent ma ei näinud ennast enam aastakski spordifotograafina Eestis. Kartsin mandumist. Oli vaja kiiresti põgeneda ja pulss taas üles saada.

Hakkasin agressiivselt portfooliot ja CVd täiustama ning kontakte otsima. Kanada, USA, Inglismaa ja Austraalia vahel valides otsustasin Sydney kasuks. Austraalias on palju päikest ehk hea valgus. Seal on fotograafe metsikult ja üleüldine tase kõva. Sydney on raskemaid kohti, kus spordifotograafina läbi lüüa. Hea, et ma seda enne siia tulekut ei teadnud (muigab).

(Isa Jaan, Õhtulehe spordiajakirjanik, lisab: «See, et sa oled Eestis esimene, ei tähenda midagi. Maailma mõistes tähendab see, et oled eikeegi.»)

Kuidas sa Austraalias üldse jala ukse vahele said?

Pool aastat pärast Oslo MMi olin juba Sydneys. Sajale meilile sain kaks vastust ning need olid minu ainsad kontaktid. Surusin ennast igast august, näiteks ostsin Sydney suurimad ajalehed ning hakkasin fotograafide nimesid guugeldama ning nende meiliaadresse otsima.

Saatsin veel sada meili laiali, ent üsna tulutult. Getty sellid olid samal ajal ragbi MMil ning oleks naasnud paar nädalat pärast minu eeldatavat pankrotti. Oli vaja kiiresti tegutseda. Läksin elus esimest korda ehitusele tööle, et üüri maksta. Olukord oli nukker.

Kohtusin oma kahe kontaktiga ja sain uue hunniku kontakte ning esimese tööotsa. Toppisin ennast igale poole ja sain lõpuks jutule SMPga, Austraalia suuruselt teise spordifoto agentuuriga. Pakkusin neile oma tööd. Ja nemad võtsid lõpuks vastu. Järgmise aasta jooksul pildistasin neile võistlusi ning kogusin uut portfooliomaterjali. Jätkasin ehitusel töötamist.

Täpselt aasta pärast Austraaliasse saabumist saatsin Gettyle taas meili oma uue portfoolioga. Mind kutsuti kohvile ning juba järgmine päev pildistasin neile oma esimese töö, mis kõigile üllatuseks ilmus Daily Telegraphy tagakaanel.

Edasi sain detsembri algul ametlikule proovitööle. See õnnestus, sain Getty stringer-fotograafiks. Mis tähendab seda, et pean päevast päeva konkureerima maailma pressifoto­auhinna võitjatega. Pulss on üleval!

Kirjelda palun enda surumist ja toppimist täpsemalt, et neil, kes tahavad samuti minna maailma vallutama, oleks sellest selgem ettekujutus.

See on tagantjärele tegelikult kõige naljakam teema. Need kontaktid, kes andsid mulle uued kontaktid, kes andsid jälle uued kontaktid, olidki minu ainsad niidikesed. Seega teadsin, kellega pean jutule saama, ent kuna bossid meilidele ei vasta, oli vaja kuidagi susserdada.

Sydney Morning Heraldi ja The Australiani sekretärist ma edasi ei pääsenud. «Kas kohtumine on kokku lepitud?» küsiti. «Kui ei ole, siis saatke meil ja leppige kokku.» Mina: «Aga nad ei vasta ju meilidele!» Nokk kinni, saba lahti.

Daily Telegraphy ja The Age’i sekretärist valetasin ennast mööda. Sain bossidel mõneks minutiks nööbist kinni ning näitasin portfooliot. Kahjuks on ajalehed kehvas seisus – viimasel ajal on nad massiliselt töötajaid koondanud. Portfooliot kiideti, ent tööpakkumist ei järgnenud.

Eks mu nimi läks liikvele ning blogi ja Facebooki ja Twitteri vahendusel hakkasid firmad vaikselt huvi tundma. Aasta pärast saabumist vastasid Getty mehed juba meilidele kenasti. Kokku saades mainisid blogis nähtud pilte jne.

Eks see ongi kõik üks suur surumine. Tihti lähedki pilti tegema selleks, et blogisse midagi panna ja et inimestele tunduks, et oled iga päev asja juures.

Nagu näiteks suusakuurordi värk: läksin fototöö peale kohale, lubati maailma suurimat palka, ent reaalsus oli hoopis teine. Siis pidingi üüri teenimiseks hotellis paar korda nädalas tube koristama ja pilte tegin vaid portfoolio ja blogi jaoks. Tasuta.

Kust ammutasid lootust ja tahet edasi pingutada, kui pikka aega kusagil löögile ei pääsenud?

Spordimehe hing on põhjus. Enne ei ole mäng läbi, kui lõpuvile on kõlanud.

Tegelikult olin end juba ette valmistanud raskeks võitluseks. Ja pärast paari esimest tagasilööki kogusin jõudu ega lasknud pead norgu. Siinkohal tuleks kiita elukaaslast Reelikat, maailma parimat tüdrukut, kes on mind rasketel hetkedel toetanud.

Töötu kunstniku ülalpidamine, uskudes, et kunagi see lubatud läbimurre tuleb, ei ole lihtne. Samas võitleb tema omi võitlusi, mida mina sada protsenti toetan: õpetab Austraalia eestlastele eesti keelt, on Eesti Majas abiline ning töötab riidepoes Zara. Kokkuvõttes oleme kui ühtne dresiin, mis koostöös sujuvalt edasi liigub.

Kui terav on konkurents maailma tipp­fotograafide seas? Kas mehed, kes areeni ääres pilti püüavad, on valmis teise mehe kolmjala uppi lööma või ollakse sõbralikult kollegiaalsed?

Kõik kõvemad fotograafid tunnevad üksteist. Kõik on hingega asja juures ning vaatavad ja õpivad väga intensiivselt, iga päev. Kõik on kõigiga sõbrad, ent püüavad kõikidest paremad olla. Eks see konkurents oli mingil määral Eestis ka, aga siin mängitakse n-ö maailmaliigat.

Tase on metsikult hea! Viimastel päevadel olen isegi tundide kaupa Getty sellide jalkapilte vaadanud. Mõelnud, ideid genereerinud. Mul on nende tasemeni veel pikk maa minna, ent tean, et selle taseme saavutamine pole võimatu. Sellest piisab, et hooga edasi töötada.

Naljakas konkurentsijuhtum oli Brisbane’i tenniseturniiril, kus võidutses Kaia Kanepi. SMP agentuur, kus senini töötanud olin, leppis kokku, et kaks nende fotograafi jälitavad Getty vendasid, et saada täpselt samad pildid, mis Gettygi, ning ülejäänud kaks valivad erineva nurga. Ühesõnaga, meid oli neli ja neid kaks. Nii tasandati riske, et millestki ilma ei jääks. Põhipoint on see, et Getty fotograafid ei jälita kunagi SMP fotograafe ...

Kuidas sina end peamiselt arendad?

Iga päev avan kümnelehelise netiakna, kus on mu lemmiksaidid. Sealt saan ülemaailmsed fotouudised ja viimatised ägedamad ideed. Lisaks jälgin regulaarselt mitmeid blogisid. Paar korda nädalas teen surfamissessiooni, kus lihtsalt
uurin mingit kindlat valdkonda.

Hiljuti vaatasin näiteks maailma parimaid jalgpallifotograafe, nende blogisid, portfoolioid jne. Mõni nädal tagasi uurisin, kuidas väljaku äärest läpakaga pilte saates vidinad, nagu kaardilugejad, internetipulgad, ekraanivarjukid jne, mugavalt õiges kohas oleksid.

Ehk neljagigane pulk ei saa lihtsalt USB-augus olla, sest tolkneb ees ning võib ära murduda. Selleks viisin lisajuhtmega pulga läpaka kuvari tagumisele poolele. Seal on ta krõpsuga kinni ning ei murdu ära. Nüüd hakkavadki väiksed asjad lugema.

Raamatuid pole viimasel ajal eriti ostnud. Kõik asjad saab netist kätte ning häid raamatuid pole hiljuti kirjutatud.
Spordifoto on rohkem kogemus, asja sees olemine ja spordi enda mõistmine.

Mis sa Austraalias muul ajal teed, kui ei pildista?

Vabal ajal olen tegelikult ikka fotograaf. No ei saa päevagi ilma fotota! Kasvõi lehitsen internetti. Muidu teen ka fotokoolitusi, et lisaraha teenida, ning käin aeg-ajalt totraid lihttöid tegemas, et üür ära maksta.

Päris vabal ajal olen peaaegu alati vees. Kunagine rulasõidupisik on surfile üle kandunud.
Ookeani kohati kolmemeetrine laine on omaette loodusime; suuremaga pole julgenud vette minna.

See pauer, mida laine kannab, on ikka julm! Haisid pole näinud, aga seitsme-kaheksasekundilisi vee all «kus-ma-olen-kus-põhi-kus-taevas-on-kas-jään-ellu-aaaaaaaaaaaaaaaa» on ette tulnud. Mõni nädal tagasi ujus laua alt meetrilaiune rai läbi. Surf on seiklus. Hoiab sära silmas.

Joosep Martinsoni portfoolio/blogi asub aadressil www.joosepmartinson.com

Märksõnad
Tagasi üles