Margikogumine on pika vinnaga haigus

Margikoguja Sergei Valiulin sirvib olümpiamarke, albumist välja tõstab ta neid pintsettidega, on mugavam ja säästab marke. Foto: Kristjan Teedema

Sellest on nüüd neli aastakümmet, kui Sergei Va­liulin  koolipoisina postmarkide kogumisega tutvust tegi. «Sattus nii,» ütleb ta. See on hobi, mis ei lase lahti. Pakub eneseteostuse võimalust ja annab põhjuse suhelda samasuguste huvidega inimestega. Ja avardab väga silmaringi, sest juba lapsepõlves juhatas teadmisteni, milleni muidu poleks jõudnud.

Valiulini kogumisteema on sport. Veelgi täpsemalt olümpiamargid. Eelkõige teise ilmasõja järgsed ja erilised lemmikud on stiili pärast 1960. aastate margid.

Enne sõda oli olümpiamarkide trükkimise õigus mängude korraldajariigil, sestap on marke vähem ja need on kallimad. Pärast sõda võis juba iga riik olümpiamarke välja anda. Ja neid on trükitud palju. Hispaanias on trükitud olümpiamarkide kataloog, mida on viis köidet.