Raamatu «Eesti ajalugu» äsja ilmunud II köide on saanud ootamatult kirgliku vastuvõtu osaliseks. Ja tõepoolest, ei saa eitada, et muistne vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestõus on ajaloosündmused, mida oskab nimetada ka kõige vähema haridusega ja ajaloohuvitu eestlane. Need pole üksnes ajaloosündmused, need on müüdid, mille juures tõepärale vaadatakse vajadusel läbi sõrmede. Ja olgugi et ajaloolaste seas on müüdid ammugi murenenud, mõjus nende ametlik lammutamine külma dušina.
Kuid rahulolematuid on ka ajaloolaste seas. On ülimalt tunnustusväärne, et Eesti keskaega pole enam vaadeldud kui asja iseeneses, vaid see on oma loomulikul moel seotud üleeuroopaliste või laiemategi sündmustega. Romantiliselt rahvuslikke ideid pole siinsetele elanikele tahetud omistada, asemele pole aga suudetud või ehk soovitudki midagi pakkuda. Allikaid olevat vähe või peaaegu üldse mitte, teoreetilisemat laadi konstruktsioonide suhtes on aga eesti ajaloolased üliettevaatlikud.