Alari Rammo: usaldamine on odavam kui totaalne kontroll

Alari Rammo Foto: Erakogu

Kui ma üle kaheksa aasta tagasi vabakonnas aktiivsemalt tegelema hakkasin, olid mul peas veel juuksed ning ettekujutus, kuidas võim ja vabaühendused 2002. aastal riigikogus kokkulepitu põhjal kenasti koos ühiseid eesmärke seavad ja ülesanded omavahel ära jagavad. Ideaalist pole ma loobunud, suhted edenevad iga aastaga, maksumaksja on õnneks või kahjuks vabakonna suurim rahastaja jne. Siiski tunnen ma oma tööst üha vähem rõõmu, kui päevast päeva kasvab mahavisatud aja hulk, mis läheb üha suurema paki aruannete kirjutamise peale.

Väike näide. Hommikupooliku veedan rahastajale kannatlikult põhjendades, miks ostsin ametnikule tuttava valge paberi asemel värvilist. Pärastlõunal joonistan oma kontori plaani suvalisse nurka punase joone ja esitan arvutused, mitu protsenti ja ruutmeetrit just selle projekti tarvis ruumidest kasutasin.

Arvud on tegelikult üsna suvalised, aga ametnikule piisab sellest, et tal see paber olemas on. Need ja veel kümned dokumendid ning vastavuse keerulistele tabelitele peab ametnik hoolikalt läbi vaatama. Seejärel veel tema ülemus ja siseaudiitor, sest neid võivad rappima tulla rahandusministeerium, riigikontroll ning eurokontrolörid. Paarikümne kulureaga aruande heakskiit võtab nii teinekord pool aastat.