Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/10/20/4613913t1h2af2.jpg)
/nginx/o/2010/02/03/306562t1h855e.jpg)
Kui ma üle kaheksa aasta tagasi vabakonnas aktiivsemalt tegelema hakkasin, olid mul peas veel juuksed ning ettekujutus, kuidas võim ja vabaühendused 2002. aastal riigikogus kokkulepitu põhjal kenasti koos ühiseid eesmärke seavad ja ülesanded omavahel ära jagavad. Ideaalist pole ma loobunud, suhted edenevad iga aastaga, maksumaksja on õnneks või kahjuks vabakonna suurim rahastaja jne. Siiski tunnen ma oma tööst üha vähem rõõmu, kui päevast päeva kasvab mahavisatud aja hulk, mis läheb üha suurema paki aruannete kirjutamise peale.
Väike näide. Hommikupooliku veedan rahastajale kannatlikult põhjendades, miks ostsin ametnikule tuttava valge paberi asemel värvilist. Pärastlõunal joonistan oma kontori plaani suvalisse nurka punase joone ja esitan arvutused, mitu protsenti ja ruutmeetrit just selle projekti tarvis ruumidest kasutasin.