«Lastekaitsetöö korraldus omavalitsustes ei anna kindlust, et abi jõuab lapseni õigel ajal,» tõdes riigikontroll äsja valminud esimeses laste hoolekannet analüüsivas auditis.
«Ei taha öelda, et sotsiaalministeerium pole midagi teinud, kuid senine tegevus on olnud kesine,» võttis teema kokku riigikontrolli kohalike omavalitsuste auditi osakonna peakontrolör Airi Mikli.
Ligi 250 000 Eesti lapse hoolekanne ja lastekaitse on kohalike omavalitsuste vastutada, samas on eraldi lastekaitsetöötaja(d) palgal veidi rohkem kui vaid kolmandikus omavalitsuses. Enamasti tegeleb üks sotsiaalnõunik nii vanade, puudega inimeste kui ka lastega.
Sotsiaalametnikud võrdlesid oma tööd tulekustutamisega – jõutakse tegeleda vaid nendega, kes on ise abi saamiseks omavalitsuse poole pöördunud. «Ülekoormatuse tõttu ei jää aega minna probleemide lahendamisega süvitsi või jäädakse toimingutega hiljaks ning sekkutakse alles siis, kui probleem on arenenud kaugele,» vahendas riigikontroll lastekaitsjate tõdemusi.
«Annan sulle raha – lahenda probleem ise,» iseloomustas Mikli, kuidas omavalitsused kipuvad olukorda lahendama. Kõikvõimalikke lastele ja nende eest hoolitsemiseks ette nähtud rahalisi toetusi loetles riigikontroll kümnes uuritud omavalitsuses kokku tervelt 25. Üheksal juhul kümnest rahataotlused ka rahuldatakse. Tõsi, riigikontroll avastas, et toetamisest keeldudes kipuvad vallaametnikud seadust rikkuma, sest ei põhjenda kirjalikult, miks toetust ei anta, ega anna nõu, kui mõni dokument puudu.
Mikli sõnul võib järeldada, et enamasti küsivad inimesed mõnda kindlat toetust, mis näitab, et nad teavad, milliseid toetusi saab, kuid toetuste loetelu ei pruugi näidata seda, milleks veel võidakse abi saada.