Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
/nginx/o/2013/02/10/1563874t1h4bb0.jpg)
Riigikontroll tuvastas, et ligi viiendik Eesti lastest ehk enam kui 44 000 last elab sellises omavalitsuses, kus pole üldse lastekaitsetöötajat. Liiga vähe on laste hoolekande ja kaitse eest seisvaid ametnikke tööl aga enamikus kohtades – see puudutab rohkem kui 170 000 last.
«Lastekaitsetöö korraldus omavalitsustes ei anna kindlust, et abi jõuab lapseni õigel ajal,» tõdes riigikontroll äsja valminud esimeses laste hoolekannet analüüsivas auditis.
«Ei taha öelda, et sotsiaalministeerium pole midagi teinud, kuid senine tegevus on olnud kesine,» võttis teema kokku riigikontrolli kohalike omavalitsuste auditi osakonna peakontrolör Airi Mikli.
Ligi 250 000 Eesti lapse hoolekanne ja lastekaitse on kohalike omavalitsuste vastutada, samas on eraldi lastekaitsetöötaja(d) palgal veidi rohkem kui vaid kolmandikus omavalitsuses. Enamasti tegeleb üks sotsiaalnõunik nii vanade, puudega inimeste kui ka lastega.
Sotsiaalametnikud võrdlesid oma tööd tulekustutamisega – jõutakse tegeleda vaid nendega, kes on ise abi saamiseks omavalitsuse poole pöördunud. «Ülekoormatuse tõttu ei jää aega minna probleemide lahendamisega süvitsi või jäädakse toimingutega hiljaks ning sekkutakse alles siis, kui probleem on arenenud kaugele,» vahendas riigikontroll lastekaitsjate tõdemusi.
«Annan sulle raha – lahenda probleem ise,» iseloomustas Mikli, kuidas omavalitsused kipuvad olukorda lahendama. Kõikvõimalikke lastele ja nende eest hoolitsemiseks ette nähtud rahalisi toetusi loetles riigikontroll kümnes uuritud omavalitsuses kokku tervelt 25. Üheksal juhul kümnest rahataotlused ka rahuldatakse. Tõsi, riigikontroll avastas, et toetamisest keeldudes kipuvad vallaametnikud seadust rikkuma, sest ei põhjenda kirjalikult, miks toetust ei anta, ega anna nõu, kui mõni dokument puudu.
Mikli sõnul võib järeldada, et enamasti küsivad inimesed mõnda kindlat toetust, mis näitab, et nad teavad, milliseid toetusi saab, kuid toetuste loetelu ei pruugi näidata seda, milleks veel võidakse abi saada.
Suurimaks puuduseks pidas riigikontroll, et ennetavaid ja pikemaajalise toimega teenuseid on omavalitsustes vähe – küsitletutel kokku vaid seitse, millest enim levinud oli nõustamine. Näiteks tugiisikut pakkus kümnest vaid kolm ja isiklikku abistajat kaks omavalitsust.
«Teenuste arendamisel on riigi tugi oluline,» nentis Mikli.
Samuti leidis riigikontroll, et laste hoolekande ja kaitse alal peab sotsiaalministeerium välja töötama täpsed kvaliteedi- ja ennetustöö nõuded. «Kõiki avalikke teenuseid peaks igas kohalikus omavalitsuses pakutama vähemalt ettekirjutatud miinimumi ulatuses,» lausus Mikli. «Meie küsimus oli, kas laps on omavalitsuste jaoks keskpunkt või kas igal lapsel hoiab kohalik omavalitsus silma peal.»
Seadusega ei ole näiteks kehtestatud, mitu last ühe lastekaitsja vaateväljas peaks olema. Eri kavades on nimetatud 1000–1300 last, tegelikkuses ollakse sellest kaugel. Näiteks auditeeritud Maardu linna ainuke lastekaitsja peab hakkama saama 2800 lapse võimalike murede avastamise ja lahendamisega. Maardus võeti pärast auditit tööle veel erinoorsootöö spetsialist, kelle ülesanne on tegeleda näiteks koolikohustuse mittetäitjatega.
Riigikontroll on veendunud, et iga lapse kohta peab olema selge, kes on konkreetne lastekaitsja, kes vajadusel temaga tegelema hakkab. Sotsiaalministeerium sellist vajadust ei näe.
Riigikontroll tuvastas, et omavalitsustes ei peeta riskirühmadesse kuuluvate laste üle arvestust ega täideta ka nõuet, et näiteks asenduskodus elavate laste eluolu ja arengu kohta oleks iga külastuse järel tehtud kirjalik kokkuvõte. Mikli sõnul on sageli suur osa informatsioonist lastekaitsja peas. «Aga mis saab siis, kui lastekaitsja lahkub töölt?» küsis ta. Auditeeritud Vaivara vallas tekkis just niisugune olukord.
Sellele, kuidas on edenenud koostöö omavalitsustega probleemide lahendamisel, kuulsid riigikontrolli töötajad koolidest, politseist, meditsiinitöötajailt enamasti positiivset hinnangut.
2010/2011. aastal olid kümme analüüsitud omavalitsust saanud kokku 115 märgukirja laste sotsiaalprobleemide kohta. Ligi pooled neist olid tulnud koolidest, viidati mõne lapse koolist puudumisele või perekonna sotsiaalabi-vajadusele. Näiteks et laps ei ööbi pereprobleemide tõttu kodus või et lapse ei ole korralikke riideid selga panna või et ta vajab koolis lisatoitu.
«Laste hoolekandes ja lastekaitses on riik mängureegleid seades olnud liialt kasin ja jätnud omavalitsustele suure otsustusruumi,» näeb riigikontroll vajadust mängureegleid muuta.
Samas on sotsiaalministeerium aastaid tagasi üritanud laste hoolekandele täpsemaid nõudeid kehtestada, kuid need jäid vastu võtmata omavalitsusliitude vastuseisu tõttu.
Riigikontrolli audit ei tule üllatusena, kuid võtab olukorra kokku ja annab lastekaitsetöötajaile, kes küll oma töö kohta kriitikat said, lootust, et lastega seotud murede lahendamiseks nii kohapeal kui riigi tasandil tõesti rohkem tegutsema hakatakse.
Kommentaar
Taavi Rõivas
sotsiaalminister
Riigikontrolli antud soovituste üle, kuidas tagada laste hoolekande ja lastekaitse teenuste ühtlasem kvaliteet, on sotsiaalministeeriumis juba palju arutletud. Vastuse neile küsimustele peab andma valmiv uus lastekaitseseadus. Kindlasti tekitab näiteks ennetava tegevuse puhul arutelu, kuivõrd saab riik, ka kohalik omavalitsus sekkuda pere tegevusse. Selle tasakaalu leidmine on tundlik teema ja konsensusele jõuda keeruline.
Omavalitsuste võimekus lastekaitse korraldamisel on erinev ja eriti väiksemad vallad pole valmis selleks, kui riik seadusesse uusi nõudeid kehtestab. Samas ei tohi see segada seaduse tegemist.
Aasta lõpus leidis laia avalikku kajastust kiirabiarsti blogipostitus, kus ta kirjeldas ühe pere laste olukorda. Hiljem on välja tulnud, et tegelik olukord ei olnud siiski selline, nagu kiirabiarst kirjeldas, ning omavalitsuse väitel oli tegu ülereageeringuga. Samas on oluline, et see tuletas meelde, et ükskõik kes ja ükskõik kus märkab, et laps võib olla ohtlikus olukorras, annaks sellest kohalikule lastekaitsele või politseile teada. See on igaühe kohustus ja kindlasti oli see lugu silmade avaja. Vald käitus selle juhtumi puhul nii, nagu peab – kohe mindi kohale, räägiti mõlema vanemaga.
----------------------------------------------------
Audit
• Riigikontroll auditeeris 2011. aastal kümmet omavalitsust ja viit maavalitsust: Maardu ja Narva linna, Kõue, Vaivara, Albu, Koeru, Halliste, Tarvastu, Antsla ja Sõmerpalu valda ning Harju, Ida-Viru, Järva, Viljandi ja Võru maavalitsust.
• Auditi raames vastas kirjalikult riigikontrolli küsimustele laste hoolekande ja kaitse korraldamise kohta veel 205 kohalikku omavalitsust.
• Eestis elab ligi 250 000 last, neist 44 000 elab kohalikus omavalitsuses, kus pole eraldi lastekaitsetöötajat.
• Vaid 85 vallas ja linnas (kokku 226 omavalitsusest) on tööl lastekaitsetöötajad.
• 2011. aasta lõpus töötas kohalikes omavalitsustes kokku 218 lastekaitsetöötajat.
Kui paljudes kohalikes omavalitsustes on lastekaitsetöötajad?
Harjumaal 83%
Jõgevamaal 62%
Hiiumaal 60%
Lääne-Virumaal 47%
Raplamaal 40%
Ida-Virumaal 36%
Pärnumaal 35%
Järvamaal 33%
Viljandimaal 33%
Valgamaal 31%
Võrumaal 31%
Saaremaal 25%
Tartumaal 18%
Põlvamaal 14%
Läänemaal 8%
(ainult Haapsalus)
Allikas: riigikontrolli audit «Laste hoolekande korraldus valdades ja linnades»