EL üritab lõpetada asüüliloteriid

Tüüpiline praeguste päevade pagulane, süüria poiss Al-Zaatri põgenikelaagris Jordaanias Mafraqi linna lähedal. Kuigi need inimesed vajavad kaitset ELile suhteliselt lähedal, ei liigu suurem osa sadadest tuhandetest sõja eest pagenud süürlastest kaugemale kodumaa piiri äärde püstitatud telklaagritest Türgis või Jordaanias. Foto: Reuters/ScanPix

Kuigi teoorias peaks kõigis ELi maades   varjupaiga taotlemine ühtmoodi käima, on nii asüülipalujate kohtlemine kui rahuldatud taotluste protsent   riigiti väga erinev.

2008. aasta alguses alustas Kabulist lääne poole teed afgaan, kel enda sõnul oli soov saada varjupaika pärast seda, kui Taliban teda NATO sõdurite tõlgina töötamise eest tappa üritas. Ta reisis läbi Iraani, Türgi ja Kreeka ning jõudis 2009. aasta veebruaris välja Belgiasse, kus esitaski eelmainitud põhjendustega asüülitaotluse.

Viidates Dublini regulatsioonile, mille kohaselt peab varjupaika sooviv inimene avalduse esitama esimeses ELi riigis, kuhu ta oma jala tõstab, ei võtnud Belgia võimud teda jutule. Selle asemel võtsid nad afgaani küsimuses ühendust kolleegidega Kreekas.