Alice Imedemaal

Paistab nagu matriarhaat: Põhja-Namiibia himba hõimu naised, ülakeha kaunistuseks uhked kohalikud ehted, poisiklutti kantseldamas. Naiste patsid on mätsitud kokku savi ja võiga. Foto: Peeter Vähi

Mustalt Mandrilt jõuab Eestimaale teadmine, mis tunne on ohtlike loomadega tõtt vaadata, millise nõksuga lõpetada soovimatu rasedus ja kuidas lõhnavad pesemata naised.
 

Ilmselt juhtus Botswana piiril meiega midagi väga kummalist ja me kukkusime ööbimiskohas keset džunglit läbi küüliku­uru Imedemaale nagu Alice.

Õhtul magama heites uinutasid meid hüäänide itsitused, hommikul telgist nina välja pistes oli aga üllatus märksa suurem: kogu ümbrus oli täis leopardi käpajälgi. Näpistasin ennast käsivarrest, tegemaks kindlaks, on see unes või ilmsi.

Aga oli ilmsi, sest teejuht puges oma telgist välja ja jooksis hommikupäikese kiirtes põõsa poole – vaeseke oli pool ööd pidanud kannatama, sest kui ta keskööl tahtis loomulikke vajadusi rahuldama minna, seisis vastakuti suure täpilise kassiga, kes talle paari meetri pealt otse silma vaatas. Õnnetu mees kargas tagasi telki ja tõmbas luku enda järel kähku kinni.

Pärast jäljeuuringut ja kiiret džunglikohvi asusime teele sügavamale Okovango deltasse ning oleksime peaaegu otsa sõitnud leopardkilpkonnale. Väikseke oli keset teed astumas veeaugu juurest põõsastesse. Tõstsin ta üles, aitamaks teda kiiremini üle tee, mispeale ta alguses ehmunult susises, ent pärast pea sõbralikult kilbi alt välja ajas ja mulle tundus, et täitsa tänulikult naeratas.