Politseiametnik: Eestisse tunginud illegaale sageli kodumaale tagasi ei taheta

Toomas Kuuse

FOTO: Peeter Langovits

Politsei- ja Piirivalveameti migratsiooni järelevalve büroo juht Toomas Kuuse rääkis intervjuus Postimehele, miks võtab illegaalsete immigrantide väljasaatmine Eestist nii kaua aega ja kuidas osa kolmanda maailma riike oma väljarändajate arvelt rikastuda loodab.

Miks just vietnamlased on valinud sissepääsukohaks Eesti piiri?
Eesti pole ainuke koht. Smugeldamisega on nii, et kui kuskil on kanal loodud, siis inimesed sealt liiguvad. Kui tunnel suletakse, siis vahetu oht Eestile mingiks ajaks kaob. Ilmselt ei ole muud põhjust peale selle, et vahendajad on vietnamlastega otseselt seotud. Inimesed tulevad Euroopasse siis, kui neile on kodumaal tehtud reklaami. Näiteks Belgias imestati aastate eest Kosovo immigrantide suure hulga üle. Selgus, et reisifirmad olid kohalikes ajalehtedes teinud reklaami, et kui lähete Belgiasse, siis seal on sellised varjupaiga taotlemise tingimused. Belgia saatkond pidi siis hakkama vastureklaami tegema, et tegelikult nii ikka ei ole.

Vietnamlaste tunnistused kohtus ulatusid orjusse müümisest kuni selleni, et reis on algusest lõpuni omal käel korraldatud. Mida Te usute?
Väljasaatmiskeskuses ole meile keegi tunnistanud, et nad oleks olnud orjuses, vaid ikkagi ainult eesmärgiga tulla Euroopasse. Smugeldamise rahastamise skeeme on palju – on ühed, kes suudavad kohe maksta, ja teised, kes võtavad võlgu ja maksavad töötades hiljem ära. Kes ei ole väga organiseeritud smugeldajad, need viimasega kindlasti nõus ei ole - nad küsivad raha ette.

Miks dokumente meelega maha jäetakse?
Väga levinud on suhtumine, et kui isikut ei suudeta tuvastada, siis ei pruugi õnnestuda ka väljasaatmine. Vastavalt seadusele ongi Eestis maksimaalne kinnipidamistähtaeg poolteist aastat. Kui selle aja jooksul ei ole suudetud isikut välja saata, siis ta vabastatakse, kuid tema staatus ei muutu. Ta peab käima ennast registreerimas jaoskonnas. Praegu meil sellises staatuses inimesed reeglina endised vene erusõjaväelased, kelle puhul Venemaa poliitiline seisukoht oli, et neid tagasi ei võeta – minu teada 8 inimest. Hetkel Eestis selliseid juhtumeid ei ole, kus immigrandid on olnud olnud väljasaatmiskeskuses niivõrd kaua, et nad on lihtsalt vabaks lastud.

Paljud migratsiooni algriigid elatuvad sellest, et nende väljarännanud kodanikud hakkavad haljamale oksale jõudes kodumaal elavatele omastele raha saatma.

Vaevalt said 20 veebruari alguses tabatud Vietnami illegaali väljasaatmiskeskusse toimetatud, kui kohtul tuli pikendada juba varem seal olnud 22 vietnamlase Eestis viibimise luba. Miks on nii keeruline neid välja saata?
Praegu on meil keskuses 54 vietnamlast.Osade puhul anti kahekuuline pikendus mitmendat korda, üks on keskuses viibinud mullu juunist. Periood sõltub rahvusest - enamiku riikidega, kuhu inimesi saadetakse, Eestil tagasevõtulepinguid ei ole. Meie taotlus läheb saatkonda nädalaga - seal on kirjas isiku seletused, sõrmejäljed, foto, inimese päritolu ja võimalikud sugulased. Saatkond ise ei otsusta, vaid saadab selle siseriiki.

Kaheksa kuud Eestis viibinud vietnamlase puhul oli probleemiks, et ta esitas meile alguses valed andmed. Praegu on talle dokument väljastatud ja läheb lähiajal välja. Siin on aga taas takistus - Vietnam ei luba tšarterlende. Me ei saa kõiki ühte lennukisse panna ja korraga saata, vaid peame tegema seda paari inimese kaupa, see võtab paratamatult aega. Halvemad näited on Aafrika riikide või ka endiste nõukogude liidu riikide puhul, kus me isegi vastust ootame kuid. Eesti ise reisidokumente väljastada ei saa.

Kuidas riigid teie väljasaatmistaotlustesse suhtuvad?
Vietnam on olnud väga mõistev, nad tunnistavad, et aasta alguses juhtunu on väga häbiväärne lugu. Osade, näiteks Aafrika riikide puhul on koostöö väga nigel – tuleb kaua oodata, esitada lisapäringuid. Oli juhtum Kongo DV-ga, mille puhul me jäimegi vastust ootama. Kuna isik lõpuks taotles varjupaika ja sai selle, siis ta vabastati keskusest.
Väga palju sõltub sellest, kui head andmed inimese kohta on olemas tema päritoluriigis. Kui seal on korralik rahvastikuregister, siis on vastused kiired tulema. Veel mõni aasta tagasi oli Venemaal inimeste registreerimine oblastite tasemel ja kui isik valetas oma elukoha kohta, siis oli reaalne šanss, et Venemaalt öeldi, et meil ei ole sellist inimest. Seda vaatamata sellele, et meil olid isegi tema dokumendi andmed olemas. Tänaseks on olukord muutunud.

Kas Te tunnetate, et osa riike ei tahagi oma kodanikku tagasi?
Ikka. Ma ei taha neid riike nimetada, aga põhjuseks ei ole tagasivõtmisega kaasnevad kulud. Põhjuseks on lootus, et kui isikul on välismaal võimalus teenida palju rohkem kui kodumaal, ja oma teenistuse eest toetab ta sugulasi päritoluriigis, siis on see riigile sissetulek. Päris paljud migratsiooni algriigid sellest elatuvadki. Näiteks Kuuba, kus Ameerika dollar on teine valuuta. Väga paljud maad on seetõttu võtnud seisukoha, et kui isik ise ei taha tagasi pöörduda, siis teda ka tagasi ei võeta ja dokumente ei väljastata. Tagasivõtu osas rahvusvahelisi konventsioone ei ole. Sellepärast ongi ELi üks eesmärk migratsiooni lähteriikidega tagasivõtulepingud sõlmida, aga suuremate sisserändemaadega pole neid lepinguid endiselt.

Kuidas käib isiku väljasaatmine?
Suurem osa väljasaadetavaid anname me üle Venemaale ja nende puhul jälgime, et nad läbiksid piiripunkti. Kaugemate riikide puhul on kaks võimalust. Kui isiku tagasisaatmine on ohutu, ta on ise nõus minema ja lennufirma on nõus teda vedama ilma konvoeerijateta, siis Eesti lihtsalt ostab talle pileti ja viib lennujaama. Nende puhul, kes võivad takistada enda väljasaatmist või keda lennufirma ei ole nõus saatjateta vedama, tuleb Eestil lennukisse kaasa panna konvoeerijad. Üldiselt on neid kaks ühe väljasaadetu kohta. Kui väljasaadetavaid on rohkem, võib kombineerida.

Kas see tähendab seda et PPAs on olemas inimesed, kes sisuliselt mööda maailma ringi lendavad?
Nad teevad seda põhitöö kõrvalt. Vastava väljaõppe on saanud kümneid inimesi, eelmisel aastal pidime konvoeerijad kaasa panema umbes 50 inimese väljasaatmisele. Kindlasti ei ole see enamus juhtumitest, sest enamik läheb Venemaale ja seal ei kaasne ka kulusid. Praegu on Eestil võimalus kasutada väljasaatmiseks ELi tagasipöördumisfondi raha ja seda kasutavad kõik liidu riigid.

Tagasi üles