Siseminister Vaher kardab otsustada

Ken-Marti Vaher eitab soovi panna PPA juhiks «oma mees».

FOTO: Andres Haabu

Politseijuhi valimise ebaõnnestunud konkurss tõi terava kriitika siseministri pihta.

Otsustamatust üles näitavat siseministrit saab süüdistada selles, et ta lasi korraldada politsei- ja piirivalveameti peadirektori kohale pealtnäha fiktiivse ametikonkursi.

Avalikkuse lollitamiseks korraldatud näitemäng. Siseministri sotsiaalne eksperiment ühiskonnaga. Mõlemad laused sobivad iseloomustama siseministeeriumis korraldatud ja luhtunuks tunnistatud politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektori ametikoha konkurssi.

Nii nagu käitus siseministeerium alluvaid kandideerima kutsudes, pole lihtsalt ilus teha. Valikus sobimatuks tunnistatud kandidaadid ei vääri sellist alandamist. See on alatu ja lõhub organisatsiooni. Umbes nii võib leebelt kokku võtta eile politsei ja piirivalve siselistis käinud tavaliste ametnike arutelu farsiks kujunenud konkursi üle.

Konkursi luhtunuks tunnistamisega leidis kinnitust juba nädalaid tagasi siseringis ennustatud stsenaarium. Ametikonkurss oli vaid poliittehnoloogiline käik, mille abil saab avalikkuse kriitikat pelgav siseminister Ken-Marti Vaher pesta enda käed puhtaks politsei- ja piirivalveameti juhi määramise vastutusest.

Ehkki Vaher väidab vastupidist, on selge, et suurimat kaalu konkursi nurjumisel mängis tema isiklik eelistus. Pealegi, vaadates PPA peadirektori konkursikomisjoni koosseisu, on hetkega selge, et tegemist on siseministrile läbinisti lojaalse seltskonnaga.

Komisjon Vaherile lojaalne

Kantsler Leif Kalev ja asekantsler Hannes Kont võlgnevad kõrge ametikoha siseministrile. Riigi peaprokuröri Norman Aasa ametisse nimetamise taga oli 2005. aastal toonase justiitsministrina Vaher. Riigisekretär Heiki Loot on lihtsalt Vaheri hea tuttav ning siseministeeriumi personalipoliitika osakonna juhataja Aivi Sirbi seotust ministri suunistega on raske alahinnata.

Kuigi ametikonkursi komisjon oli oma lojaalsusega siseministril algusest peale nii-öelda taskus, oodanuks konkursi detailides siiski elegantsemat mängu. Sisuliselt oli komisjonil voli nimetada sellesse ametisse ministrile sobiv suvaline inimene. See inimene tulnuks vaid konkursile kandideerima kutsuda ja näiliselt olnuks kõik korras. Pealegi veel aus.

Paraku seda ei juhtunud. Niisuguse otsustamatuse tõttu umbusaldas nüüd minister Vaher sisuliselt kolme sisejulgeoleku tippspetsialisti. See, et säärase inimkatse avalikuks eestkõnelejaks sai ministeeriumi poolt sotsiaalteadlase taustaga kantsler Leif Kalev, muudab olukorra veelgi iroonilisemaks.

Kuulates komisjoni tööd juhtinud kantsleri öeldut, et lähipäevil alustatakse PPA peadirektori kandidaadi leidmisel nii-öelda sihtotsingut ehk siseministrile sobivatele isikutele tehakse otsepakkumine, peaks kantslerilt küsima üht: miks ei teinud ministeerium seda vahepealse kolme kuu jooksul?

Praegu on tekitatud olukord, kus ligi 6000 töötajaga sisejulgeolekuorganisatsiooni hoiti kolm kuud suures sise­turbulentsis. Ning päeval, mil organisatsioonis loodeti pingete kadumist, anti konkursi nurjunuks kuulutamisega ebakindlusele hoopis uut hoogu juurde.

Jah, siseminister on algusest peale rõhutanud, et soovib PPAd juhtima kedagi väljastpoolt süsteemi. Seetõttu olid konkursi lõppvooru jõudnud praeguste PPA peadirektori asetäitjate Tarmo Miilitsa ja Tõnu Hundi šansid konkursi võitmiseks ahtad, ent siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort kvalifitseerus «organisatsioonivälisele» tingimusele igati. Paraku sai Koortile saatuslikuks jahedavõitu läbisaamine ministriga. Koort olnuks Vaherile ebakindel valik ja võinuks kippuda omapäi otsustama. Seetõttu ei sobinudki ta uueks peadirektoriks.

Koort nelja aasta eest sobilik

Muud selgitust Koorti väljapraakimisele on raske leida. Meenutades nelja aasta tagust olukorda – juba siis PPA peadirektoriks kandideerinud Koorti valis ametikomisjon nende kahe kandidaadi hulka, kelle seast ühe kasuks pidi valiku langetama toonane siseminister Marko Pomerants. Pomerants valis Raivo Küüdi. Koort pidi ministeeriumis sisejulgeolekuga edasi tegelema.

Juba 2009. aasta ametikomisjoni liikmete hulgas oli kaks kõrget riigiametnikku, kes kuulusid praegusessegi komisjoni – peaprokurör Aas ja riigisekretär Loot. Neli aastat tagasi Koort neile sobis, nüüd mitte. Väheusutav, et asekantsleri professionaalsed oskused on vahepealse nelja aastaga nii oluliselt alla käinud, et teda nüüd enam ei sobinud siseministrile esitada.

Ülekohtune on öelda, et ühelgi kolmest lõppvooru jõudnud kandidaadist polnud PPA tuleviku suhtes uut visiooni. Sisuliselt seda küsimust kandidaatidelt lõppvoorus vestlusel ei küsitudki. Selle asemel uuriti, mida kavatsevad mehed peadirektorina muuta.

Kõik see näitab, et ametikonkursi komisjon loobus peadirektori otsimisest juba poole konkursi pealt – siis, kui siseminister Vaher talle sobimatute kandidaatide üle pahameelt avaldas.

Väidetavalt on siseminister ise teinud suunatud pakkumise Eesti Energia juhatuse eksliikmele Harri Mikule. Selle valiku kriitikud küsivad Vaherilt, kas hiigelkasumeid teeniv Eesti Energia on viimasel ajal hiilanud Eesti ühiskonnas avara pilgu ja sotsiaalse tundlikkusega. See on iseloomuomadus, mida uuelt peadirektorilt eeldatakse.

Teine väidetavalt suunatud pakkumise saanud kandidaat on justiitsministeeriumis vanglate süsteemi juhtiv Priit Kama. Kui uuelt peadirektorilt nõutakse organisatsioonis ärakuulamise võimet, teistega arvestamist ja ühiskonna kaasamist, siis neid iseloomuomadusi arvestades ei tohiks Kama kandidatuur tulla kaalumiselegi.

Seetõttu oodatakse nüüd huviga, kes on see niinimetatud superjuht, kellega julgeb poliitiliselt kartlik Ken-Marti Vaher avalikkuse ees katsetada.

Ning jääb veel üks küsimus – kas leitav «superkandidaat» vakantsele peadirektori kohale peab samuti täitma kuue tunni jooksul ametisse sobivuse teste? Seda selleks, et avalikkusel oleks ikka kindlus, et tegemist on tõesti parema peadirektoriga, kui oleks olnud need kolm, kelle siseminister lasi välja praakida.

* Tulenevalt oma seisukohtade avaldamisega artikli valmimisele kaasa aidanud isikute edasisest koostööst siseministeeriumiga ei avalda Postimees ühegi allika nime.

Tagasi üles
Back