Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2228547t1hcf91.jpg)
/nginx/o/2010/01/14/296630t1h2b21.jpg)
Euroopa Liidu eelarveläbirääkimistel kõneluste lauale pandud kaardid kajastasid ühtlasi eri riikide arusaama Euroopa majanduslikust tulevikust, mille vahel on üksmeelt päris raske leida. Protektsionistlik-merkantiilse ja bürokraatliku tsentraliseerimise traditsiooni ning väikese kolmanda sektoriga riigid, nagu Prantsusmaa ja Itaalia, ei suutnud kuidagi näidata välja indu toetada põhjamaist kirge ja püüdu (üleeuroopaliste) majandusreformide ja moderniseerimise poole.
Eesti positsioon tundus asuvat kuskil vahepeal. IKTga tuntust kogunud vabariik on järjekindlalt rõhutanud hädavajadust viia kiiresti ellu ELi 2000. aasta Lissaboni strateegia, mis seadis sihiks luua ELis kogu maailma kõige konkurentsi- ja arenemisvõimelisem teadmispõhine majandus. See kattub mõnevõrra David Cameroni, Mark Rutte ja Fredrik Reinfeldti taotlustega.