Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
/nginx/o/2013/02/28/1611696t1h6dd4.jpg)
Selmet piirduda vaaside ja pokaalidega, püüavad tänapäeva klaasikunstnikud rääkida kaasa ühiskondlikes valupunktides. Klaasi läbipaistvus, haprus ja ohtlik teravus annavad sõnumile paradoksaalse jõu. Klaasikunstnike kõrge erialane professionaalsus, mida on vaja selle keerulise tehnika viljelemiseks, välistab ekspositsioonide sarnasuse kunagiste lamedate nõukogulike punanurkadega.
Tartu Kunstimajas on avatud EKA klaasikunsti osakonna juhataja, professor Mare Saare näitus «Järelkujutis». Ta püstitab küsimuse, kas klaas kui dekoratiivne materjal sobib sügavate ja valusate teemade käsitlemisel nagu Fukushima loodus- ja tuumakatastroof. Saar oli just mõni kuu enne tsunamit imetlenud Jaapanis kohalikku kultuuri, katastroof aga demonstreeris selle äkilise hävimise võimalust. See omakorda tuletas meelde Tšernobõli, mille järelmõjud, nagu autor ise märgib, ei kao paljude inimpõlvede jooksul.