Päikeselisel pühapäeval kõnnib mulle Helsingi kesklinnas vastu paarikene. Meesterahvas on ammune tuttav. Üks tore mees minevikust. Ta hoiab käest kinni oma hiljuti altari ette viidud mõrsjal, ja mina naeratan, idiootne irve näol, umbes nagu tahaks öelda: «Tšau, tore näha! Siin mina olen, sinu lahe ekssõber!»
Tellijale
Anu Saagim: VALUSAD LAHKUMINEKUD
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.