Kanged tüdrukud seal Norras!

Raamat Maria Parr «Vilgukivioru Tonje» Norra keelest tõlkinud Riina Hanso Pildid Åshild Irgens Eesti Raamat, 2013 Foto: Repro

Kui uue raamatu tagakaane tekst väidab, et ilmunud on uus Potter ja autor teine Rowling, tekitab see magusa ootuse asemel pigem skeptilise eelhäälestuse. Enamasti ongi tegemist katteta reklaamlausetega. Sestap lugedes, et Maria Parr olevat Norra Lindgren ja Tonje Emili, Pipi ning Ronja sulam, alustas siinkirjutaja lugemist üsna pika hambaga.

Seda suurem on rõõm tõdeda, et raamat kandis võrdluse välja. Samas pole tegemist epigooniga. Maria Parr asetub Tonje looga kuulsa rootslase kõrvale. Lindgreni-pärast muidugi leiab, kasvõi peategelases – iseseisev ja -teadev lapsuke naudib oivalist vabadust puhta looduse keskel, turvalises ja eluterves keskkonnas, tema ja temast palju vanema täiskasvanu vahel on suur ja hingestatud sõprus, hoogsa sündmustiku humoorika ülestähendamise sisse sugeneb tõsiseid teemasid, pole võimatu, et lugejal tuleb pisar silmanurka. Kui tundub, et kõik läheb halvasti, läheb kõik lõpuks siiski hästi.

Tonjet võrdleks aga hoopis Tjorveniga. Mäletatavasti oli isa Melkeri esmamulje temast, et tegemist on Soolavarese isevalitsejaga. Ka Tonje mõtleb kategooriates «minu org, minu mäed, minu inimesed» ja häda neile, kes seda veendumust ei tunnusta. «Kummaline, aga asjad toimuvad tavaliselt ikka nii, nagu ema ütleb. Eks minagi olen selle temalt pärinud,» mõtleb see Vilgukivioru ainuke laps. Teisedki naistegelased, tüdruku tädid ja kättemaksuhimuline Heidi näiteks, ilmutavad kanget karakterit. Eks ka Lindgrenil olid mehed see leebem ja lüürilisem pool.