«Miks meil on nii palju noori mehi, kellel on tohutus koguses erinevaid diagnoose? Kuidas oleme me ühiskonnana nii kaugele jõudnud?» küsib Kaitseressursside Ameti peadirektor Kairi Rikko usutluses Postimehele. Samas räägib ta, kuidas esimesed seadusemuudatused selle trendi muutmiseks uute kutsealuste osas tänavu kevadel rakenduvad.
Kaitseministeeriumi äsjane aruanne 2012. aasta kohta kiidab: ajateenijate arv oli kümnendi suurim, vabatahtlike protsent kõrge. Ma alustaks vastupidisest - mis Teile enim muret valmistab?
Ikka seesama noorte tervis. Kehval tervisel on mitu põhjust – elustiil tervikuna, peale kasvav põlvkond on ikkagi arvutipõlvkond. Teiseks on meditsiin väga palju arenenud: pane inimene MRT-st läbi ja haigused, millest pole varem keegi kuulnudki, on teada.
Pelgalt diagnoosi-põhisest hindamisest loobumiseks valmiski uus kutsealuste tervisenõuete määrus. Selle mõte on minna funktsioonipõhiseks. Noorel võib diagnoos olla, et näiteks väiksena kukkus kivi varba peale ja tekkis trauma, aga see diagnoos elab temaga kaasas. Me vaatame, kas diagnoosiga kaasneb funktsioonihäire, kas liikumisfunktsioon on endiselt kahjustatud.
Kui seadus on selline, et pakub ajateenistuse edasilükkamiseks 17 erinevat alust, siis me ei saa öelda, et see, kes neid kasutab, on kõrvalehoidja.
Kui tal tegelikult jalg liigub, ta teeb sporti ja käib tööl, siis järelikult võib eeldada, et saab ka ajateenistuses hakkama. Ma ei julge öelda, kui palju sobilike protsent sellega kasvab, seda saab näha 1. aprillist, kui esimesed komisjonid tööd alustavad.
Kas Te nõustute väitega, et ajateenistusest kõrvalehoidmine on üldlevinud?
Kindlasti ei ole see üldlevinud. Ma olen viimastel aastatel jälginud, et kuidas reservi arvatud aastakäik laias laastus jaguneb ja miks osad ei jõua teenima. Kui seadus on selline, et pakub ajateenistuse edasilükkamiseks 17 erinevat alust, siis me ei saa öelda, et see, kes neid kasutab, on kõrvalehoidja. Näiteks on tal kodus kaks last kasvamas ja ta ei pea ajateenistusse tulema.
Kõrvalehoidjate arv on tegelikult väga väike. Eelmisel aastal läksid reservi 1984 sündinud. Neid oli kokku 9833 ja neist ainult 4,4 protsenti ehk 437 läks reservi nii, et meil ei olnud nende kohta mingit otsust tehtud.
Uue kaitseväeteenistuse seadusega tuleb see muudatus, et kõrghariduse ajapikendused kehtivad kuni 23 eluaastani. Elukestev õpe on muidugi tore – lõpetan ühe kooli, siis lähen teise, siis kolmandasse. Aga nüüd hakkavad need ajapikendused kehtima kuni 1. juulini sel aastal, millal noormees saab 23. aastaseks. Kui ta kavatseb õppida kauem, siis tal on võimalus läbida ajateenistus enne õpinguid.
Aruanne toob välja, et välismaale läinud kutsealuste arv on teinud järsu hüppe. Kuidas Te lahkunud üles leiate?
Me ei ole jälitusasutus. Me püüame heaga ja saadame kirja kas rahvastikuregistri aadressile või sellele, mille kutsealune on meile ise teatanud. Kui meile ei vastata, siis me teatame Politsei- ja piirivalveametile, kes hakkavad otsima kodaniku asukohta. Sama on ka välismaal viibijatega. Kui ta on teatanud Eesti riigile oma asukoha, siis me saame ta kätte, kui ei ole, siis ei saa.
Kui mees on jäljetult kadunud näiteks Austraaliasse, siis on ta ajateenistuskohustusest pääsenud?
Teoreetiliselt on see võimalik, sest kes teda sealt tagasi toob? Eesti riigil seda võimalust ei ole.
Mida räägivad need, kellega Te mingil moel siiski kontakti saate?
Näiteks, et on Eestist läinud ära seoses tööga, majanduslikel põhjustel. Siis võivad olla õppimise eesmärgil lahkunud ja kolmandaks on see n-ö Austraalia kontingent, kes tegeleb seal mandariinikorjamise või millegi muuga.
Viimastega on lihtsam – neil on tähtaegsed viisad ja nad peavad mingil hetkel tagasi tulema. Me oleme nende peredega kontaktis, saadame koju kirju ja aeg-ajalt vanemad ka vastavad. On ka palju poisse, kes ütlevad, et ma tulen tagasi kindlal ajal ja siis ma tulen teenistusse. Mäletan isegi ühte poissi, kes andis teada, et «tulin Austraaliast, ootan Teie edasisi korraldusi».
Ometi on ka kõrvalehiilijaid. KRA kodulehelt võib lugeda, et arstlikku komisjoni mitteilmujale võidakse rakendada sunniraha kuni 640 eurot ja rahatrahvi 800 eurot, ajateenistusse mitteilmumisel kuni 1200 eurot. Tegelikult on trahvid aga kordades väiksemad. Miks?
Esiteks, sellel kontingendil - näiteks kui nad on õppurid - ei ole tohutult raha. See karistuse fakt on juba iseenesest määrav, meie eesmärk ei ole neid kohtutäiturite juurde saata. Teiseks, kui mees on ühe korra eksinud, siis ei olegi riigi praktika, et rakendatakse kohe maksimummäära.
Pärast esimest trahvi saab ta uue ajateenistuskutse ja peab uuesti tulema. See kordub nii kaua, kuni ta on 27. aastane. Trahvi maksmine ei vabasta ajateenistusse kutsumisest. Neid ei ole õnneks palju, aga üks küll kirjutas, et «ma võin teile maksta iga kord, aga ma ei tule». Samas kedagi ei viida käed raudus ajateenistusse ja kui sul on piisavalt paks rahakott ja sa tahad seda karistust, siis see on võimalik.
Piltlikult öeldes on võimalik end ajateenistusest vabaks osta?
Ei, kindlasti ei ole see ostmine. Ja see on väärtegu, mitte kuritegu.
Kaitseministeeriumi aruannetest lähtub, et vähemasti 1983-1984 sündinute puhul kirjutati aastas reservi umbes 2500 meest, kes said ajapikenduse jooksul või ilma selleta ajateenistuse jaoks liiga vanaks.
Ei, see ei ole nii. Aastakäigu võib jagada kuueks. 1984. sündinud poisse oli kokku 9833 ja nad läksid reservi 2012. aastal. Ajateenistuse läbis neist 26 protsenti, tervise tõttu kustutati pärast arstlikke komisjone kutsealuste nimekirjast 44,5 protsenti.
Muul põhjusel – näiteks kriminaalkorras karistatuse eest (peamiselt liikluskuriteod või varavastased kuriteod) või kõrgkoolis õppinud – said teenistusest vabastuse 16,3 protsenti. Ajapikenduse ajal vanuse tõttu reservi saanuid oli 7,9 protsenti. Nendest põhiline osa on lastega, vähesel määral on ka neid, kellel on puudega ülalpeetavad. Ja siis on väike osa surnuid.
Neid, kelle kohta me ei teinud ühtki otsust, oli kokku ainult 4,4 protsenti – siin sees on algharidusega mehed, välismaal elavad kodakondsed ja mingi arv kõrvalehoidjaid. See 4, 4 protsenti on isikutena kokku 437 inimest. See on üldise õigusruumi tulemus, mille sees me toimime.
Kas tasakaal on paigas ja meil on hetkel võtta täpselt nii palju mehi, kui kaitseväe väeosad suudavad ära koolitada?
Jah. Nii kaua kui mina olen siin töötanud, ei ole mitte keegi kirjutanud sellist otsust, et me ei võta ajateenistusse, sest kaitsevägi ei saa vastu võtta.
Kui demograafiline olukord hakkab muutuma - nii nagu see täna on, et me oleme languses - siis võib minna kriitiliseks. Kõlblike ja mittekõlblike osakaalud peavad muutuma ja selleks me seamegi sisse uued tervisenõuded. Me saame ajateenijate hulka kasvatada eelkõige tervisega vabastatute ja ajapikenduste arvelt.
Üks konkreetne otsus on see, et karistatute osas ei ole liikluskuriteod alates 1. aprillist enam reservi arvamise alus, mis nad seni olid. Loodame, et seal tekib efekt – mitte küll tuhandetes, aga sadades saab ajateenijate arv tulevikus kindlasti suurem olema.
Vestlesin ajateenistuse teemal sotsioloog Juhan Kivirähkiga. Tema jutu mõte oli, et ajateenistuse mainet rikub ebaõiglus süsteemis – teenistusse peab minema vähemus mehi ja nad küsivad, et miks nemad, kui nende koolivennad samal ajal asutavad firmasid, teenivad raha, loovad pere. Kuidas sellest ebaõiglusest üle saada?
Kui seadusandja tahab, et meil on 17 ajateenistuskohustuse edasilükkamise alust, siis nii on. Ta ütleb praegu näiteks, et riik peab andma võimaluse kasvatada lapsi, hooldada puuetega inimesi, õppida - ja see kõik on õige.
Selleks, et selle väidetava ebaõigluse vastu võidelda, rakenduvadki 23 eluaasta piirang õppimise tõttu ajapikenduse saamisele ja leebemad tervisenõuded kutsealustele. Meie eesmärk on, et seaduslikud võimalused ajateenistusse mitte tulla, väheneksid.
Samas jääb alati võimalus näidata end haigemana, kui tegelikult ollakse. Tean isegi juhtumit poistest, kes tegelikult olid sportlased ja palliplatsil polnud neil midagi viga, küll aga arstlikus komisjonis.
Mulle tundub, et noorte meeste tervis on praegu ainult meie valitsemisala mure, kuna KRA ja kaitsevägi on Eestis ainukesed asutused, mis vajavad inimesi õigel ajal ja õigel arvul. Ma olen neid tervisekaarte näinud seitse aastat ja siin majas on kindlasti kõige parem statistika Eesti meeste tervise kohta.
Olukord peaks ühiskonna jaoks olema ikka äärmiselt murettekitav. Miks on meil nii palju noori mehi, kellel on tohutus koguses erinevaid diagnoose? Kuidas me oleme ühiskonnana nii kaugele jõudnud?
Mida me näeme, on see, et noored mehed ei ravi ennast. Ta saab ajapikenduse kätte ja järgmises arstlikus komisjonis räägib, et pole vahepeal arsti juures käinud. Tekib tsükkel. Ajateenistus on ainult 11 kuud inimese elust, aga kui noor mees end ei ravi ja haigused süvenevad, siis mõjud ühiskonnas avalduvad mujal ja tulevad aastate pärast.
Kuidas sellele piir panna?
Meie ettepanek on, et e-tervise süsteemi andmeid näeksid ka KRA arstlike komisjonide arstid. Praegu nad seda ei näe ja ütlevad noormehele, et mine too need dokumendid oma arsti käest paberi peal. Kui KRA arst saaks terviselugu elektrooniliselt vaadata, oleks asi efektiivsem.
Omakorda oleks igal perearstil võimalik tulevikus näha, et tema nimistus on ajateenistuskohustuslane Jüri või Peeter, kellel KRA arstlik komisjon on tuvastanud terviseprobleemi ja temaga tuleb tegeleda. Eelmisel aastal ei jõudnud me sotsiaalministeeriumiga kokkuleppele e-tervise süsteemi kasutamise lubamise osas, aga loodan, et see saavutatakse.
Kas Teie meelest vajaks Eesti poliitilist otsust ajateenistuse või sinna kutsumise ümberkorraldamiseks, näiteks Soome eeskujul?
Ma ei usu, et Soome mudelit oleks praegu võimalik juurutada. Paljudele meeldib Soome näidet tuua, aga seal on kaks punkti - kui ajateenistusse ei lähe, siis soomlased a) ei anna passi ja b) panevad vangi. Vaat kus Soomes on kaitsetahe!
Laiemalt võttes on küsimus selles, kas eesti noored oleks valmis selleks, et ajapikenduse aluseid vähendada. Kas ühiskond oleks valmis, et hariduse omandamiseks enam ajapikendust ei saa? Kõrgkoolid loomulikult tahavad endale uusi üliõpilasi pidevalt juurde ja seega seisneb küsimus konsensuse saavutamises haridussüsteemi ja riigikaitsesüsteemi vahel.
Mida noored mehed arvaksid näiteks sellest, kui peaksid minema ajateenistusse kõik koos, kohe pärast kooli? Tegelikult oleks kaitsevägi võimeline neid ka siis vastu võtma, sest kutsealuste arv langeb ja see ei ole probleem, 3200 kohta on olemas. Aga see vajaks analüüsi . See eeldab poliitilist ja ühiskondlikku kokkulepet, kas selleks ollakse valmis.
Kas oleme?
Täna kindlasti mitte. Viie-kümne aasta pärast? Võib-olla. Seni tuleb kasvatada teadlikku põlvkonda, juurutada riigikaitseõpetust. Praegu on paljude noorte meeste isadel nõukogude ajast negatiivsed kogemused ajateenistusega. Need, kes täna ajateenistuse läbivad, jäävad tegelikult rahule ja räägivad seda ka oma sõpradele.
Kui Te räägite oma murest noorte kehva tervise kohta otsustajatele valitsuses, ministeeriumis või riigikogus, siis mida nad ütlevad, kas nad üldse saavad probleemi ulatusest aru?
Ma ei ütleks, et see kedagi ei huvita. Riigikaitsekomisjon on sellega hästi kursis, ministeerium samuti. Ministeeriumis ongi need sammud tehtud, mida kirjeldasin. E-tervise osas ei ole KRA kindlasti püssi nurka visanud. Valitsus on uue riigikaitse arengukava heaks kiitnud ja selleks, et see 3200 ajateenistuse läbinut aastas ka tulevikus täis saada, on vaja teatud samme. Nüüd vaatamegi, mis uues seaduses olevad muudatused kaasa toovad.
Milliseid muudatusi seadustesse või määrustesse Te KRA juhina tulevikus enim ootate?
Üks mure on dokumentide kättetoimetamine. Selleks, et elektroonilist kättetoimetamist teha, on vaja inimese nõusolekut, et sa tohid talle elektroonilist haldusakti saata. See on minu arust liiga koormav. Miks peab seda nõusolekut küsima?
Kui noor mees ei kinnita elektroonilise kutse kättesaamist, siis ei saa teda ka karistada. Me kasutaksime eesti.ee-d ja siin võiks võimalused olla paindlikumad. Praegune seis on jäänud ajale jalgu.
See on laiem küsimus ja see muudatus puudutaks kõiki haldusorganeid Eestis, kes teevad haldusakte. Näiteks hiljuti tehti kohtutele muudatus, et inimesega võib ühendust võtta läbi Facebooki. Haldusmenetluses võiks ka nii olla, kas või sellesama eesti.ee kaudu. Teeme nüüd järgmise sammu ka, et eesti.ee-sse võib teateid üles panna ja need loetakse kättetoimetatuks. See on minu ettepanek.
Aruanne hoiatab, et praeguste suundade jätkudes tekib tulevikus raskusi üksuste komplekteerimisel. Kui reaalne see Teie hinnangul on ja millal see juhtub?
Millal, on raske öelda. Kui noorte arvele võetavate meeste aastakäigu suuruste kõverat vaadata, siis see number on järgmised 15 aastat 5000-6000 peal, madalamale ta enam ei kuku.
See prognoos, et võib keeruliseks minna, tuleneb üldistest tendentsidest – välismaale minek, halvenenud üldine terviseseisund. Uute tervisenõuete mõju näeme alatest aprillist. Samuti see 23. eluaasta piirang kõrghariduse omandamiseks antavate ajapikenduste korral.
Järgmisel aastal samal ajal peaks olema võimalik hinnata, kas need head mõtted, mis sinna on pandud, annavad ka efekti.
Kui palju Te tunnetate, et alates sellest ajast, kui KRA alustas ajateenistuse maine parandamiseks tööd, on see tegelikult mõju avaldanud?
Rahulolu ajateenistusega on kasvanud ja väeositi ühtlasemaks muutunud. Tähendab, et kaitsevägi teeb tervikuna tööd, ei ole edumeelsemaid väeosi. Standard on ühtlustunud ja see on väga positiivne.
Sellesse komisjoni kaitseministeeriumis, kuhu ka mina kuulun, tuleb märtsis kehalise kasvatuse õpetajate liidu esimees. Me püüame neid teemasid ühiskonda viia, sest kust me saame selle terve poisi – ikka koolist.
Muutunud on ka see, et need, kes praegu gümnaasiumi lõpetavad, teevad ratsionaalseid otsuseid. Ta teab, et tal on vaja ajateenistusse tulla ja ta käib ja teeb selle avalduse ära. Eelmisel aastal käisime 130 koolis rääkimas ja kui kõigile räägitakse, et pane ajateenistus oma eluplaanidesse, siis hakkavad nad selle peale mõtlema.
Mis iganes on põhjus, aga osa noori mehi üldiselt tõesti tahab ajateenistusse minna ja see on hea. Me paneme nad esimesel võimalusel teenima ja täna ei ole probleemi, et me ei saaks seda teha.