Tiit Pruuli: vabamüürlik maailm

Tiit Pruuli Foto: Peeter Langovits

Olin viimane eestlane, kellele Soome vennad 1994 omistasid meistermüürlase astme. Edasi tuli tööjärg Eestisse üle. Too, ühes Soome väikelinnas toimunud meistritöö on mul mõistagi detailselt meeles. Mäletan kõhklusi ja hirme, mis osutusid kõik asjatuks ja lapsikuks. Kombetalitustes, tõotustes ega tegevustes ei olnud siis ega ole olnud tänini midagi sellist, mis oleks mingilgi viisil riivanud mu õiglustunnet, usutunnistust, ükskõik kelle inimväärikust või -õigusi. Ja vabadust olla, kes ma ise tahan. Mäletan, et soomlased olid eesti keeles pähe õppinud pika rituaali, et kogu vastuvõtt ja meeleolu olid sellised, et tõesti esimest korda sain mina, kes üles kasvanud «seltsimehelikus» keskkonnas, aru, mida tähendab vendlus.

Olen suhelnud vabamüürlastega üle ilma. Kuskil on vabamüürlik maailm publikule avatum, teisal suletum, sõltub traditsioonist. Mingeid saladusi ja võimustruktuuri, mis juhiksid universumit, lihtsalt pole olemas. Kui jürilinad teevad tarka nägu, pööritavad silmi ja räägivad ülemaailmsest sionistide vandenõust, siis on see mögga kahe g-ga. Lihtsalt naerukoht XXI sajandil. Kõik vabamüürlikud «saladused» on tegelikult tänapäeval teada, vähegi tõsisemale huvilisele avalikest allikatest kergesti leitavad. Üks mu õpetatud sõber on selle teema kokku võtnud nii:

«Vabamüürlusel on tegelikult ainult kaks saladust. Esiteks, äratundmisviisid (võtted, märgid, sõnad). Nende saladuses hoidmine on lihtsalt kasvatusliku iseloomuga traditsioon, ei enamat. Siiski on need kõik ka internetis leitavad. Teiseks, saladus, mida ei ole kusagil kirjas ja mida ei olegi seepärast võimalik avaldada. See on isikliku vaimse kasvamise ja arengu tulemus ning on meie rituaalis kirjas Jeesuse sõnadena Johannese Ilmutusraamatus: «Võitjale ma … annan valge kivikese ning kivikesele kirjutatud uue nime, mida ükski peale saaja ei tea.» (Ilm 2:17). See on personaalne and ja kink Jumalalt. Selle teadasaamisest ei ole ajakirjandus ega üldsus ka huvitatud.»