Segavereline ja vanemliku hooleta Brüssel

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Brüsseli sümbol Manneken Pis ehk Pissiv Poiss.
Brüsseli sümbol Manneken Pis ehk Pissiv Poiss. Foto: SCANPIX

Üks Belgia paradokse on Brüssel: keset Flandriat asuv valdavalt prantsuskeelne linn, kus seoses seal paiknevate rahvusvaheliste organisatsioonidega elab täiesti Belgia-välises mullis kümneid tuhandeid välismaalasi.

«Brüssel on nagu laps lahutuse ajal,» ütleb europarlamendis fotograafina töötav Martin Lahousse. «Sa ei saa lahku minna ja last ära unustada, teda tuleb riietada ja toita. Brüssel vajab teid ja maju. See on küsimus, mida kaks vanemat – Flandria ja Valloonia – kipuvad eirama.»

Kui Lahousse’ilt küsida, millise kogukonnaga ta end seostab, ei asu ta ei flaamide ega valloonide poolele. «Lapsena ütlesin, et ma olen eurooplane, nüüd ütlen, et olen Brüsselist,» räägib noor mees, kelle isa on flaam ja ema hispaanlane.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles