Kindel on, et Toomas Kuusing (sündinud 1976) pole oma maaliloomingus hüperrealist, naivist ega sürrealist. Viimast ta eitab kategooriliselt, pidades end puhtsüdamlikuks realistiks. Õpetajaks ja mentoriks peab ta Peeter Allikut, kellega puutus kokku nii õpinguil Pärnus Academia Gratas kui hiljem sõpradena.
Kuusingu töödes on säilinud nooruslik mäss ja kiiks, mis suunab revolutsioonile, puudutades poliitilisi valupunkte kõverpeeglis. Meenub Miljard Kilgi hüperrealismi legendaarne maal «Mingem!» (1979), mis peegeldab Tartu kunstnikkonna läände vaatamise ideoloogiat suletud tsoonis. Kuusingul on käesoleval sajandil aga märksa suurem vabadus mõtteid avalikustada.
«Kunst rahvamajanduse taastamise perioodil» - selline loosung oli Nõukogude Liidus kaua aktuaalne, põhjuseks asjaolu, et 1921-1932 tuli ületada majanduslik ja kultuuriline mahajäämus läänest.
Väiklust ja mahajäämust, üle võimete elamist ning põhjuseta üleolekut toob Kuusing irooniaprisma kaudu esile «Harilikes inimestes». Metafooride kaudu on ta inimesed muutnud ahvideks. Loomad, kellest oleme (ala)arenenud. Head näited on «Kolm ahvi», «Parimat Bordeaux veini suurtele ahvidele», «Konna supp» ja «Mul on täid».
Uusrealism või sünonüümina neorealism on ühiskonnakriitilise kallakuga realistlik suund, mis tekkis Itaalias pärast Teist maailmasõda filmi ja kirjanduse samalaadsete mõjutuste najal. Ehk võibki Kuusingu teoseid liigitada just selle valdkonna ridadesse.
Paljas indiviid
Kriitikutel, kes püüavad haakuda kunstniku arusaamade ja ajusoppides toimuvaga, on alati kergem kõigepealt neid sildistada ning erinevatesse koolkondadesse paigutada, sest millestki peab ju kinni hakkama. Tänuväärseteks (kookos)pähkliteks osutuvad kunstnikud, kes end ei ava. Saladused lähevad nendega kirstu kaasa või ilmutatakse sädelevas testamendis.
Ka Kuusingu loomingus leidub rohkelt erinevaid taustsüsteeme, mida ta ise võib-olla ei adugi. Üks neist kannab nime «transavangardism», mis lõi laineid 1980ndatel Ameerika Ühendriikides, taotledes figuratiivset ja kujutluslikku maali, tagasipöördumist individuaalsete väärtuste ning subjektiivsuse juurde. Nagu klassikalise maaligi puhul tegid kunstnikud suuri õlimaale ning pisemaid joonistusi. Naasti indiviidi prioriteetide ja klassikalise itaalia ikonograafia juurde.
Igatahes alasti kehade kujutamisel tekitab Kuusing sümbioosi poeesiast, groteskist, müütilistest figuuridest ja ajatutest piltidest. Tema allegooriline maal «Jänes kaarte ei mängi» on teravmeelne vihje animismile ehk loodusjõudude personifitseerimisele, milles valitseb dilemma maailma kahestumises loomulike ja üleloomulike, lubatu ning keelatu vahel. See iseloomustab ka antropomorfismi, kus kantakse loomadele üle inimese omadused.
Kuusing on seejuures võrratu päevapiltnik. Dokumenteerija mitte ainult fotoaparaadiga, vaid ka õlivärvidega lõuendil, näiteks Academia Grataga läbi viidud performansside ülesmaalijana Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Aasias.
Tulemuseks on Kuusingu puhul see, et me kõik oleme ainult harilikud inimesed, keda kunstnik võib oma äranägemise järgi alasti kiskuda, sest kunstis on kõik lubatud. Siinkohal võib küsida, kas see on kriitiline kommentaar varakapitalismile?
Toit, büroo, maailm
2009. aastal toimus Tallinnas Hobusepea galeriis Andres Tali näitus «Das Kapital. Kritik der politischen Ökonomie». See oli projekt oksendavast kunstnikust, kes väljutas pidevalt enda söödud toitu. Kuusing viib selle ellu maali «Toiduklubi» kaudu.
Anders Härm kuulutas 2005. aastal Tallinna Kunstihoones kureeritud näitusel «Maalimine keelatud» sissejuhatavas tekstis, et maalikunst on kaotanud enda ümber geniaalse kunstniku aura, taandudes lihtsalt üheks tegelikkuse kajastamise vahendiks.
Geeniustega võib aga kokku puutuda igal ametialal. Ka 2013. aastal on maalikunsti võimalused piiramatud. Ei tasu unustada, et Konrad Mäe maalikunstipreemia on siiani aktuaalne.
Kuusingu puhul on oluline töödesse pandud maalispetsiifiline alkeemia ning sisuline kontseptuaalne müstitsism. Ta pärineb Setomaalt, mistõttu esineb ka selle kandi (sub)kultuurilisi mõjutusi ja eeliseid rääkida keelt, mida Põhja-Eestis igaüks ei valda. Setomaa Valdade Liit andis 2012. aastal välja seto aabitsa, mille illustreeris Kuusing.
Kuusingul on ka Tartu ehitus- ja kergetööstuskooli laia profiiliga ehitaja paberid ning töökogemus seatapjana. Ometi andis ta oma sõrme ja käe ahjualusele, et pühenduda maalikunstile.
Leonardo da Vinci kirjutas juba 15. sajandil, kuidas maalimine nõuab silma pimeduse ja valguse, vormi ning värvi, kauguse kui ka läheduse, liikumise ja paigalseisu suhtes. Kunstnik oli nagu subjektiivne peegel. Da Vinci pidas maalimist filosoofiliseks protsessiks ja enda tundma õppimiseks.
Võib küll küsida, kas praegu on maalikunst muutunud müügikunstiks? Me kõik peame hinge sees pidamiseks olema pragmaatikud. Kuusing hoiab oma maalide formaati kindlas suuruses. Keskmiselt 100 x 120 sentimeetrit. Põhjus, et see müüb kõige paremini, sobides standardseisse bürooruumesse. Lisaks mahuvad need tööd ideaalselt kunstniku kaubikusse.
Siiski on siin tegu siira isikunäitusega kunstnikult, kellele meeldib maalida üksi ning tegutseda kuraatori diktatuurita.
Näitus
Toomas Kuusing
«Harilikud inimesed»
Tallinnas Tam-galeriis
märtsi lõpuni