Lennusadama lavastuse sisu jääb atmosfäärile alla

20 000 ljööd vee all: kapten Nemo reisib oma allveelaevaga Nautilus ümber maailma.

FOTO: Küllike Rooväli

Etenduseõhtu meremuuseum on hoopis teistsugune kui tavaliselt. See on tühi, pime, müstiline. Publik alustab oma teekonda ülevalt sillalt ning vaatab esimesed kümmekond minutit etendust püstijalu. Etenduse juht (Lee Trei) palub juba esimeses peatuspaigas, et pisemad vaatajad lastaks reelingu äärde ning nendega arvestataks ka edaspidi.

See on kenasti öeldud ja toimib väga hästi, teistes peatustes jäävad suuremad kohe lastest tahapoole.

Ent tegijatele kätte antud avarast ruumist ja liikumisvõimalustest hoolimata sünnib enamik tegevusest väga väikeses tünni moodi lavakeses pisikeste nukkude esituses. Lavastus liigub küll koos publikuga muuseumi eri tasapindadel, jätab aga muuseumi ja selle eksponaadid lavakujundusena suuresti kasutamata.

Teine kohavahetus - muuseumi ühest otsast teise - jääb esialgu isegi arusaamatuks, kuivõrd tegevus jätkub ikka samal tünnlaval. Alles siis, kui kapten Nemo näitab Aronnax’le tagaplaanil olevas muuseumi akvaariumis müütilise merre vajunud Atlantise kujutist, saab kohavalik selgeks.

Ahaa-efekt jääb kahjuks väikeseks, sest ilmselt vähese valgustuse tõttu peab pilk kaua otsima, enne kui märkab, millele Nemo üldse osutab.

Stseenide vahetused allveelaeva Nautilus pardal toimuvad kiirelt ja tempokalt – üks täispööre ümber oma telje ja juba avanevad vaataja ees uus ruum ja uued tegelased. Et stseenid on aga enamasti väga lühikesed, mõne fraasi või minuti pikkused, muutub see kohati üheksainsaks keerlemiseks, mistõttu sisu ise jääb eklektiliseks ja hüplikuks.

Lugu mitte tundvale vaatajale on tervikpilti kokku panna keeruline ning küllap võib nooremal publikul osutuda raskeks neist pildikestest kogu lugu ja sõnumeid välja noppida.

Nemo saladus, tema unistus jäävad väga episoodilisteks hetkedeks muude seikluste vahel, ometigi oleks oodanud enam - seda, et lavastuses oleks rohkem esile tõusnud sõnum suurelt unistamisest ja eesmärgi nimel tegutsemisest.

Tihe süžee esitab lavakujundusele kõrged nõudmised. Fantaasiamaailma elustamiseks on kasutatud nii tavapäraseid (vesi on looklev sinine riie) kui ootamatumaid lahendusi (jäätükkideks ruudukujulised valged lõuendid). Kujund­likkust on palju ja ka vaataja peab pidevalt pingutama, et koha, aja ja tegelaste muutustega kohanduda.

Vaatajana oleksin oodanud palju enam enda loo sisse tõmbamist, et tegevust ja liikumist olnuks kõikjal ümberringi. Praeguses lahenduses on publik ja lava selgelt eraldi ning segi neid ka ei aetud.  

Et etendust tuleb jälgida, kõrvaklapid peas, pole tühipaljas efektitsemine. Suures ruumis koos publikuga ringi liikudes oleks akustikaga muidu ilmselt suuri raskusi olnud, teisalt andis see märksa suuremad võimalused ka heliefektide tekitamiseks.

Juba fuajees, kui kõrvaklapid kätte jagati, kostis sealt merekohin, mis aitas juba enne etenduse algust õigele meeleolule kaasa. Kuivõrd lava ja publiku vahel oli üpris suur distants, siis nende otse kõrva kostev jutt tekitas omamoodi lähedustunde.

Romaani dramatiseeringu tekst on tihe, koosneb lühikestest dialoogidest ega paku just kõige suuremat naudingut. Olid üksikud vahvad leiud, näiteks läbiva motiivina Conseil’ õppetükid kalade, merede jne liikidest, millesse viimases stseenis pikitud eesti huumor (laineliikide loetelusse lisatud «Kaika Laine, Mägi Laine, kunagi oli Jänes Laine») pälvis täiskasvanud publiku tänuliku naerupahvaku.

Põnevaim vaatemäng on jäetud etenduse lõpustseeni, kui avaneb Lennusadama tagaseina kattev hiigelluuk. Kolme vabaks saanud mehe siluetid esietenduseõhtuses lumetuisus valgustatud Suure Tõllu poole kaugenemas on tõesti meeliülendav vaatepilt.

Lahkudes jääb hinge siiski üsna segane tunne, sest sisu jäi põnevale atmosfäärile paraku kõvasti alla.

Jules Verne, «20 000 ljööd vee all»  

Dramaturg Ingel Undusk, lavastaja Vahur Keller, kunstnik Jaanus Laagriküll, helilooja Liina Kullerkupp, valguskunstnik Triin Rahnu

Osades Anti Kobin, Tarmo Männard, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Lee Trei jt

Esietendus 3. märtsil meremuuseumi Lennusadamas

Tagasi üles