Kui muidu on perekond Eestis väga suure kaitse all, siis samasooliste partnerite puhul see ei kehti. Eriti haavatavad on seaduste lünklikkuse tõttu sellistes peredes kasvavad lapsed, tuvastas Eesti Inimõiguste Keskus raportit koostades. Üleüldse on keskuse hinnangul võrdne kohtlemine Eestis seadustes pigem sõnakõlks kui sisuline lähenemine.
Kuna partnerite vastastikused õigused ja kohustused ei ole kaitstud samuti kui abielus olevate inimeste omad, tekib sageli probleeme samasoolistes peredes, kus kasvavad lapsed – ja neid peresid ei ole Eestis vähe. «Nende laste õigused ei ole kaitstud võrdväärselt heteroseksuaalsetes peredes kasvavate laste omadega,» ütles Meiorg.
Eesti LGBT ühingu president Helen Talalaev tõi näite reaalsest elust: Tallinnas elava Karini ja Mare, kes kasvatavad koos 5-aastast Liisat ja 2-aastast Robinit. Riigi silmis on aga tegu üksikvanemaga pere ning ainult bioloogilisel emal on õigused laste kasvatamiseks. «Teine vanem ei oma tegelikult mingeid õigusi ega ka kohustusi, mistõttu nad peavad igapäevaselt lootma inimeste heasoovlikkusele: selleks, et mittebioloogiline vanem saaks ka minna lastele lasteaeda või kooli järele, lastevanemate koosolekule, haiglasse vaatama. Need on tegelikult väga pragmaatilised küsimused, millega need pered igapäevaselt kokku puutuvad,» rääkis Talalaev.
«Soolise diskrimineerimise eest on isik kaitstud peaaegu kõigis eluvaldkondades, seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise eest kaitstakse inimest aga vaid töövaldkonnas.»
Tema sõnul tuleks võrdselt aktsepteerida Eestis kõiksuguseid perekondasid – nagu üksikvanemaga, vanavanematega, adopteeritud lastega peresid, nii ka neid, kus lapsi kasvatavad samasoolised.
Samuti on avalikkuse ette jõudnud Viimsi juhtum, kus samasooliste vanemate lastele keelduti andmast sotsiaaltoetust. Veel dramaatilisemaks pidas Meiorg võimalust, kus lapse bioloogiline vanem sureb, kuid teine algusest peale lapse kasvatamise juures olnud partner ei oma lapse suhtes seaduse silmis mingeid õigusi ega kohustusi.
Meiorg kahetses, et justiitsministeeriumi algatusel koostatud kooseluseaduse kontseptsioon vastuolulise tagasiside ning Isamaa ja Res Publica Liidu vastuseisu tõttu seisma pandi. «Kooseluseadus on eelkõige oluline, et tagada lastele samaväärne kaitse.»
Võrdne kohtlemine on pigem sõnakõlks
Eesti Inimõiguste keskus analüüsis neid probleeme, koostades aruannet Euroopa Nõukogu seksuaalvähemuste diskrimineerimisvastaste soovituste täitmise kohta Eestis.
«Üks suuremaid pettumusi oli see, et kuigi välispoliitikas on Eesti üheks prioriteediks võrdse kohtlemise edendamine ja propageerimine, siis tegelikult meie sisepoliitikasse see ei kandu,» ütles Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise programmi juht Marianne Meiorg. «Ikka on näha poliitilise tahte puudumist selle teemaga tegelemisel.»
Siin-seal tehakse küll ühtteist ära, aga süsteemne lähenemine puudub ning see on näha eelkõige ebaühtlases seadusandluses. Veelgi enam, seadused ise loovad tema sõnul hierarhia erinevate diskrimineerimisjuhtumite vahel: «Soolise diskrimineerimise eest on isik kaitstud peaaegu kõigis eluvaldkondades, seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise eest kaitstakse inimest aga vaid töövaldkonnas,» rääkis Meiorg. Näiteks tervise või hariduse valdkonnas pole võrdse kohtlemise teemaga peaaegu üldse tegeletud.
Helen Talalaev tõi näiteks koolikiusamise, mida kogevad koolis õppivad geid ja lesbid. «Meie poole pöördus 11. klassis käiv Siim, kes on gei ja on hakanud üha enam koolist puuduma seetõttu, et tema klassikaaslased on hakanud temasse teistmoodi suhtuma, kui nad mõistsid, et ilmselt on tegu geiga. Poiss puudub koolist, õppeedukus langeb.» Õpetajad ja kool pole aga valmis sellise probleemiga tegelema.
Ühing korraldab koolitusi seksuaalvähemustega seotud hoiakute käsitlemiseks, õpetajate huvi nende vastu on väga suur. «Siit nähtub, et riigi tegevus on puudulik ja õpetajatele neil teemadel täiendkoolitusi ei pakuta,» sõnas Talalaev.
«Võrdse kohtlemise leiab siit-sealt dokumentidest, kuid pigem on see seal tühja lausena, sest justkui peab seal olema. Tegelikku vajadust ei nähta,» leidis Meiorg.
Inimõiguste keskuse hinnangul võiks kogu seadusandluse läbi analüüsida võrdse kohtlemise vaatepunktist. Lisaks võiks Eesti luua võrdse kohtlemise strateegia, mis oleks ministeeriumide ülene. «See on oluline just avalikkuse teavitamise mõttes, et oleks toimiv strateegia. Ka avalikkuse teavitamine on üks Eesti puudujääke.»
Inimõiguste Keskus koostas aruande Euroopa Nõukogu seksuaalvähemuste diskrimineerimisvastaste soovituste põhjal, mille kohta päris Euroopa Nõukogu ministrite komitee Eesti valitsuselt ka tänavu jaanuaris aru. Eesti hääletas soovituste poolt 2010. aastal, andes sellega mõista oma nõusolekust neid järgida.