Ülikoolilinna tuum

Ajastute kokteil: Aivi Rossi kodutänavas seisavad kõrvuti 20. sajandil ehitatud hruštšovka, 14. sajandist pärinev Jaani kirik ja 21. sajandi lumememm. Foto: Kristjan Teedema

Napis vanalinnas võib tunda Tartu tõelist hingust ja mõnes õdusas kohvikus ajal kulgeda lastes veenduda, et «Tartus näeme» ei olegi pelgalt hüüdlause.

Tavaliselt juhtub see reedeti või laupäeviti. Aivi Rossi enam väga ei üllata, küll aga paneb imestama, miks peab oma abiellumisest teada andma ohusignaaliga. Autorivi liigub mööda Laia tänavat, mis läheb otse tema akende alt läbi, iga auto selles tuututab.

Tartu vanalinnas elades kuuleb muidugi mitmesuguseid hääli. Mõnikord lendab üle lärmakas hakiparv. Vahel löövad Jaani kiriku kellad – Peetrus ja Paulus – ja vahel kostab Magasini tänava õigeusu kiriku kellahelin. Vaiksel suvehommikul on kuulda ka kaugemate kirikute kelli.

«Kui siia kolisin, andsin kohe endale aru, et elan Zavoodi lähedal, ja olles aeg-ajalt ise seal käinud,
tean täpselt, mis kellaajal sellest kõrtsist tullakse ja mis hääled sealt kostavad. See oli üks minu kompromisse,» lausub muuseumitöötaja Ross, Eesti Rahva Muuseumi teadur. Zavood on väga kuulus kõrts ühes Laia tänava äärses keldris.

Mõni aeg hiljem kolis Rossi maja keldrisse üliõpilaskorporatsioon Fraternitas Tartuensis, ja vahel väljub korporatsioonielu tema magamistoa akna alla. «Võiksin nende elust raamatu kirjutada,» nendib Ross.

Hoones, kuhu Ross 2005. aastal kolis, on veel hambaravikabinet ja Tokyo nime kandev sushibaar, aga rohkem on maja tuntud selle poolest, et seda peetakse Tartu vanimaks. Ehituslugu ulatub 17. sajandisse ja legendi järgi olla seal ööbinud Vene tsaar Peeter I. Kas ööbis – võta sa kinni.
Rossi majast üle tänava on matsakad viilkatusega puumajad, ühed vanemad Tartus.

Aedlinnast sellesse munakivisillutisega Jaani tänava lõpus olevasse majja kolimine muutis Rossi elu põhjalikult. Keskküte on tore. Autot ei ole enam vaja. Palju rohkem jääb vaba aega.

«Vanalinnas elamise võlu on, et saan linnas toimuvast palju rohkem osa, sest kõik on nii lähedal,» loetleb ta. «Võin minna vinoteeki ja jalutada koju tagasi. Olen suur Tartuffi fänn, minu kõige suurem kasu vanalinnas elamisest tulenebki sellest, et vaatan augustis ära kõik festivalifilmid.» Raeplatsile improviseeritud kinosaalist koju on pärast viis minutit.

Ja veel. Muuseumisse ei pea ekstra minema, suur osa neist jääb igapäevatee äärde. Võib lihtsalt läbi astuda, kuulata mõnd huvitavat loengut. Kodumuuseum on kõrvalmajas tegutsev 19. sajandi linnakodaniku muuseum, toreda siseõuega, kus peenral kasvavad maasikad ja küüslaugud. Lapselapsega on hea minna mänguasjamuuseumisse.

Nädalavahetuse hommikud teeb mõnusaks väike jalutuskäik. Juba aprillis panevad kohvikud esimesed toolid tänavale ja siis võib juua oma teise hommikukohvi kas Rüütli tänaval, mis on vanalinna peatänav, või Raekoja platsil. Aga võib minna ka hoopis ülikooli botaanikaaeda, siinsamas kõrval.

«Vanalinnas elades võid ette kujutada ja uskuma jääda, et just see ongi Tartu. Selline mõnus õdus atmosfäär, inimestel on palju aega ja kõik on hästi lähedal,» lausub Ross. «Kui elad sellises kohas ja sul on sõpru, pead arvestama, et nad võivad mööda minnes sisse astuda. See on väga tore.»
Aga kui on sõpru, võid arvestada ka võimalusega veeta õhtu Genialistide klubi kõrval oleva vana maja hoovis, mis piirneb keskaegse linnamüüri säilinud lõiguga.

Ja siis pärast edasi minna näiteks nime Vein ja Vine kandvasse populaarsesse veinibaari Rüütli tänavas.
Noorem rahvas võib aga valida kaks tänavaristi eemale jääva menuka õllebaari Möku.

Raamatud pesuköögist
Niisama kaua kui Aivi Ross on vanalinnas elanud Kari Tarkiainen. Endine Soome riigiarhivaar otsis koos eestlannast abikaasa Üllega korterit, kus oleks neli tuba – mõlemale ajaloolasest abikaasale oma töökabinet. Sellise leidsid nad Jaani kiriku kõrvalt kvartalist Uppsala maja tagant. Endine Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus on hoonele andnud funkvälimuse, kuid maja kehand on 19. sajandist ja ruum, kus Tarkiainen on valmis kirjutanud nüüdseks juba kolm raamatut, oli algselt pesuköök.

Helsingis Vanha Kirkkopuisto kõrval sündinud, siis Uppsalas õp pinud ja 30 aastat Stockholmis töötanud mehel on, millega Tartut kõrvutada. Helsingis, kus tal seniajani on teine korter, on elu kiirem, Uppsala on Stockholmiga väga kokku kasvanud, sama hästi kui eeslinn. Tartu aga on tore ülikoolilinn põneva vanalinna ja vilka tudengieluga, pealinnast piisavalt kaugel, et oleks oma kultuurielu.

«Kui siin hommikul silmad lahti löön ja endalt küsin, mille pärast ma õieti Tartus olen, siis selle pärast, et siin saan süveneda ja kirjutada paremini kui kusagil mujal,» lausub Tarkiainen. «Siin on ajaloo hing, toredad inimesed ja tore miljöö, Toomemägi, botaanikaaed, Vabaduse puiestee pargid oma varestega. Suur Emajõgi elab siin oma elu, tõuseb ja langeb. On Raekoja plats ja ülikool muidugi domineerib. Siin on alati elu, üliõpilased tänavatel, kohvikutes, terrassidel.»

Tarkiainen tunneb rõõmu vanalinna arhitektuurist, kus domineerib klassitsistlik joon, aga leidub ka juugendit ja funki ning suuri nn balti katuseid. Ja 14. sajandist pärit Jaani kiriku kõrval on groteskne valgest silikaattellisest hruštsovka, mille paremini vanalinna sobitamist on isegi arutatud – laduda uued punased tellisseinad, teha prantsuse rõdud ja uus katus.

Hommikuti loeb Tarkiainen lisaks Postimehele Helsingin Sanomaid. Hiljaaegu oli seal artikkel, kuidas natuke kõrgemalt haritud välismaalased sulanduvad Põhja- ja Baltimaades ühiskonda.

Ilmnes, et kõige paremini Tartus ja Tallinnas: «Rootslased tänavad kogu aeg, ei olegi selleks tarvis nendele midagi teha, aga tänavad siiski. Eestlased räägivad ka ebameeldivatest asjadest, näiteks, et sa eile olid vist väga purjus, silmadest paistab välja. Mujal seda ei ütelda otse. Aga see on ka väga hea.»

Maitsvad kõhutäied
Oma välismaistele tuttavatele on Tarkiainen Tartut palju soovitanud. «Ütlen, et tulge ja vaadake, siin on palju näha,» räägib ta.

Tema meelest on kiitmist väärt Tartu vanalinna söögikohad. Näiteks Tokyo sushibaar, siis prantsuse stiilis kohvik Crepp, kus alati on palju üliõpilasi. Ka kenade võlvlagedega itaalia restoran La Dolce Vita või hiina restoran Kung Fu Ülikooli tänavas.

«Tartu toit on üldse hea,» lausub Tarkiainen.
Kui Tartu vanalinnas millestki puudu jääb, siis nendest kaldaäärsetest majadest, mis veel enne sõda jõest peegeldusid, ja Kivisillast. Selle silla võiks Tarkiaineni meelest taastada. Üks hea väike toidupood, kus oleks korralik juustu- ja veinivalik, ei teeks vanalinnas ka paha. Ning Karu platsil Rüütli ja Küütri tänava ristil võiks olla turg. Ka püsielanikke võiks olla rohkem.

Tartu vanalinna tõus on Tarkiaineni meelest tuntav: «Mitmed linnasüdamed on olnud slummid. Stockholmi vanalinn oli ka aastal 1950 slumm, siis kolisid sinna noored, tulid ilusad korterid ja nüüd on see inimesi täis. See võib ka siin juhtuda, ja juba ongi juhtumas.»

Parim aeg vanalinna elust osa saada on kevad ja sügis. Talvel võib olla vahel liiga külm, suvel teeb mõnikord liiga leitsak. Vanalinn on kõrgete kallastega jõeorus.

Tartu vanalinn

Asukoht: Toomemäest Emajõeni ja Laiast tänavast Poe tänavani.