L, 23.09.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Estonia ajaloost kõnelev raamat sisaldab üllatuslikke fakte ja seni avaldamata fotosid

Facebook
Comments

Rahvusooper Estonia kauaaegne peanäitejuht, ooperilavastaja Arne Mikk esitles täna Estonia talveaias esimest Estonia teatri- ja kontserdimaja 100. aastapäevale pühendatud raamatut «Estonia tõusmine tuhast». Rahvusooper Estoniale 60 aastat oma elust pühendanud Mikk kajastab oma teoses teatrimaja hävitanud 1944. aasta märtsipommitamist ja sellele järgnenud vaevalisi taastamistöid. Raamat lõpeb kunstidekaadiga Moskvas aastal 1956, kui teater sai 50-aastaseks.


Raamatu saamisloost kõneldes tunnistas Mikk, et tegelikult suunas teda selle raamatu kirjutamise juurde abikaasa sajandivahetusel, kui Miku sulest kui ilmus raamat «Katkenud laulukaar,» mis kõneles sõjapakku läinud estoonlastest. «Abikaasa toonitas, et pead kirjutama ka neist, kes kohale jäid,» rääkis Arne Mikk.

«Ka minu abikaasa koos emaga jäid tol märtsiööl kõigest ilma. Pronkssõduri äraviimise ööl, kui löödi sisse Estonia aknaid ja kumasid Sakala varemed nagu sõjaaegsed rusud, kõlasid politseisireenid, mõtlesin ma, mis tunne võis inimestel märtsipommitamise ajal olla. Nii et 2007 hakkasin raamatu kirjutamisega pihta, fotosid ja muud materjali oli mul juba varem. Raamatu esimese peatüki alguseks on Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu lenduriga, kes käis Tallinna pommitamas, Voldemar Panso päevikud on oluline allikas, kus Panso kirjeldab pommitamise ööd,» rääkis autor.

Erilist kaalu omavad autori sõnul raamatusse riigiarhiivist leitud fotod, mida varem polnud kunagi avaldatud. «Lisaks jäid minu kätte meie kauaaaegse töötaja Salme Peetsoni päevikud, millest teatud killud surusin ka raamatusse, mis annab ametlike artiklite kõrval inimliku mõõtme. Uskumatu algmaterjal olid Estonia kunstinõukogude protokollid, milles selguvad Paul Pinna jt julged väljaütlemised, näiteks selle kohta, miks näitlejad ei käi poliitnõupidamistel. Vahel ajavad need naerma, vahel on tragikoomilised,» kirjeldas Mikk. «Üle kõige kõrgus muidugi Stalini vari.»

Lisaks leiab raamatust huvitavaid fakte Estonia taastamise kohta. «Kui ametlikult pidi valmima kontserdisaal 1945. aasta lõpuks ning 1946 teater, anti kontserdisaal kasutusse alles 1946 suvel, teater avati aga 1947 novembris, kuid puudusi oli palju,» rääkis Mikk. «Lõplikult valmis juurdeehitus alles 1952. Mina tulin sel sügisel, mäletan, missugune see maja valmissaamise järel oli. Taastamistööde puhul hämmastasid mind kõige enam just tegematajätmised,» kõneles autor.  «Estonia taastamisel kerkinud probleemid on aktuaalsed ka tänapäeval – ka täna keegi ei eita kultuuri olulisust meie elus, aga kui jõuame kultuuri rahastamiseni, siis need projektid jäävadki õhku,»  nentis ta.

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles