Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/22/12758544t1h344c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/03/01/1613174t1h58eb.jpg)
Umbes 20 aastat tagasi andis mulle ja mu kahele kolleegile Jazzkaarel intervjuu esmaklassiline avangardsaksofonist Steve Lacy. Üks tema lause ei saanud vist lintigi, aga jäi mulle meelde: «Ameerikas sunnivad nad sind häbenema, et oled kunstnik.» Ma teadsin, et tal oli põhjust nii rääkida, aga ikkagi tundus öeldu toona kuidagi liiga sirgjooneline. Asi oli selles, et mulle meeldis kommertslikkus näiteks popmuusikas või filmis. See tundus hasartne ja huvitav, midagi erksat ja värvilist – nagu muutus kapitalismi saabudes erksaks ja värviliseks kogu Eesti, kui kunagised luitunud loosungid stiilis «Au tööle!» firmalogodega asendati.
Millest ma muidugi tasapisi üha enam aru sain, oli see, et kommerts ei tähenda midagi statistilist. Kommerts oli diskussiooni ja konflikti küsimus. Näiteks 60ndate rock-muusika kehtestas end tollase muusikatööstuse kiuste. Nood seal ülal ei mõistnud neist kummalistest helidest ja hoiakutest mõhkugi, kuid astusid teelt kõrvale, kui selgus, milline kommertspotentsiaal sel kõigel oli. Teisalt on oma muusika kaubaks disainimine olnud terve rida kunstipäraseid varjamisi, peibutusi ja pettekujutlusi – võtke näiteks kas või David Bowie.