Volensi sõnul on saadikupuutumatuse ehk immuniteedi sätestamise eesmärk nii Eesti kui teiste arenenud riikide põhiseadustes esmajoones see, et kindlustada parlamendi toimimisvõime. Tema sõnul peab see tagama, et riigikogu saadikuid ei saaks täitevvõimu poolt kriminaal- või muud sarnast menetlust kasutades takistada riigikogu töös osalemast ja seeläbi mõjutada riigikogu otsuste vastuvõtmist.
«Saadikupuutumatuse eesmärgiks ei ole anda üksikule riigikogu saadikule mingit eriseisundit võrreldes teiste kodanikega, vaid üksnes see, et ta saaks osaleda parlamendi töös. Sellest eesmärgist lähtuvalt tulekski saadikupuutumatuse detaile seaduses sätestada,» ütles ta Postimehele.
Tema sõnul mõistetakse näiteks Saksa õiguskirjanduses immuniteeti ka nii, et üksik saadik ei saa loobuda oma puutumatusest ega nõuda, et parlament ta puutumatusest vabastaks – põhiseaduskomisjoni esitatud eelnõu seevastu võimaldab saadikul puutumatusest loobuda. «See peab olema üksnes parlamendi kui institutsiooni otsus. Tegemist ei peaks olema niisiis mitte saadikuprivileegiga, vaid parlamendi kui institutsiooni privileegiga ning osaga parlamendiautonoomiast,» lausus Volens.
Ta oli kriitiline eelnõu seletuskirjas sisalduva õigusvõrdleva analüüsi suhtes, mis tema hinnangul ei vasta nendele nõuetele, mida riigikogu on eelnõude ettevalmistajatelt õiguspoliitika arengusuundades nõudnud. Eelkõige ei vasta õigusvõrdlev osa tema sõnul küsimusele, mida teistes riikides immuniteedi all mõeldakse, vaid keskendub ainult küsimusele, kuidas menetluslikult toimub immuniteedi ära võtmine selles osas, milles ta kehtib. Volens tõi näiteks, et Saksamaa vastavate sätete käsitluse juures on jäetud täielikult tähelepanuta, et immuniteediga on hõlmatud üksnes Bundestagi liikme kinnipidamine ja talle süüdistuse esitamine.