Esimese uudise õigus

Küllike Rooväli
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edgar Savisaar
Edgar Savisaar Foto: A.Peegel

Aasta algusest on möödunud 75 päeva. Iga järgmine päev läheb kukesammu võrra pikemaks, aga veel paar päeva tagasi tundus, et üldsegi mitte sisukamaks. Pärast möödunud aasta tormist lõppu valitses skandaaluudiste põllul pikk põud. Enne läinud kolmapäeva olid ühiskonnaelu tipphetkedeks politseijuhi äpardunud paikasmugeldamine, eelarveauk nukuteatri kulisside taga ja lõppkokkuvõttes liiga odavaks osutunud riigi esimene kleit. Uudistes ruulisid sotsiaalteemad, inimesi kiusavad koledad tõved ja vaiksel surinal üle veergude veerevad elektriautod.

Uuriva ajakirjanduse lipulaev tõi suurima töövõiduna auditooriumi ette kogu tõe puuk­üürnikest ja kõige suurema üldrahvaliku pahameele osaliseks sai 700-aastase orjapõlve tagantjärele ärajätmise otsus. Kusagil keldris mõeldi välja rahvakogu raamesse sobivaid asendustegevusi, siin-seal peeti pisikesi stepslite avamise pidusid ja jagati tänu mulluste saavutuste eest. Igav.

Selline oli kohalike valimiste aasta algus. Pikk vaikus, nagu pohmelus, mille käigus mõeldi endamisi, kas viimane pudel oleks võinud olla olemata või olnuks tark algusest peale üldse võtmata jätta. Ilmselgelt oli mullune mahtra nii mõnegi poliitiku suu pikaks ajaks sulgenud. Iga skandaali otsa paiskunud uus skandaal võttis paljudelt isu käia mujal kui tuttavat rada pidi tööle ja koju koos kodupoe külastamisega. Ämma juurde minek oleks juba selgelt üle jõu käiv ülesanne.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles