Eesti sõdurite 10 aastat Afganistanis: 9 surnut, 90 haavatut

Estcoy-13 Afganistanis

FOTO: Raigo Pajula

Sellel nädalal täitus kümme aastat ajast, mil esimene Eesti kaitseväe üksus alustas teenistust Afganistanis, selle aja jooksul on Afganistanis surma saanud üheksa ning lahingutegevuses haavata üle 90 kaitseväelase.

Esimene Eesti üksus – kuueliikmeline demineerimisüksus EOD-3 – alustas teenistust Afganistanis 2003. aasta märtsi keskel. Eesti demineerimisüksused teenisid peamiselt Kabuli ümbruses ja Põhja-Afganistanis kuni 2007. aastani.

Alates 2004. aastast kuni tänaseni teenivad Afganistanis staabiohvitserid. Eesti staabiohvitserid on teeninud erinevates staapides, peamiselt Kabulis, Kandaharis, Lashkar Gah’s, Camp Bastionis ning Camp Leatherneckis. Aastatel 2005-2009 teenisid Kabuli lennuväljal kaitseväe perrooniteeninduse üksused. Aastatel 2005-2006 saatis kaitsevägi Afganistani ka kaks meeskonda sõjalisi vaatlejaid.

Afganistani pealinnas Kabulis asuvat Eesti asjurit julgestas aastatel 2006-2013 kaitseväe lähikaitsemeeskond.

Kui rahvusvaheliste julgeolekujõudude operatsioon laienes Lõuna-Afganistani, asusid Helmandi provintsis Ühendkuningriigi üksuste koosseisus teenima ka Eesti üksused Estcoy-2 ning logistikaüksus NSE-1. Kuigi lühend «coy» tähendab kompaniid, oli Estcoy-2 tegelikult rühmasuurune üksus ning selle nimekirjas oli 37 kaitseväelast. Ka NSE-1 oli arvult väike, vaid kuuemeheline üksus.

Järgmisena Afganistani saadetud üksuses Estcoy-3 teenis juba 77 kaitseväelast ning täiskompanii saatis kaitsevägi Afganistani 2008. aastal, kui koos üksusega Estcoy-6 suundus missioonile ka miinipildujarühm.

Eesti kontingendi suurus Afganistanis on aastate jooksul kasvanud. Nii teenis 2006. aasta alguses Afganistanis 23 kaitseväelast, aasta lõpuks 120 kaitseväelast. 2008. aasta lõpuks teenis Afganistanis ligi 150 kaitseväelast. Praegu on riigikogu antud mandaadi kohaselt Eesti kontingendi ülempiiriks 170 kaitseväelast.

Kõige suuremaks paisus Eesti kontingent 2009. aastal, kui kaitsevägi saatis Afganistani ajutiselt veel ühe kompanii. 134-liikmeline kompanii Estcoy-E tegutses Ameerika Ühendriikide merejalaväe koosseisus, üksuse ülesandeks oli julgestada Afganistani presidendivalimisi. Toona oli Eesti kontingendi suuruseks 289 kaitseväelast.

Eesti üksused Lõuna-Afganistanis on paiknenud Camp Bastionis (Estcoy-3, Estcoy-4 ja Estcoy-15), Lashkar Gah's (Estcoy-7), Now Zadis (Estcoy-5 ja Estcoy-6), Wahidis (Estcoy-9 kuni Estcoy-14) ja Pimonis (Estcoy-14 ja Estcoy-15).

Praegu teenivad Afganistanis jalaväekompanii Estcoy-15, toetusüksus NSE-14 ja alates 2012. aastast eriüksus USA eriüksuste koosseisus. Kaitseväe kasutuses Afganistanis on 13 soomukit Sisu XA-188, 14 soomukit Sisu XA-180, kaheksa USA-lt laenatud soomukit MRAP, kümme veoautot ja kaheksa muud sõidukit.

Eesti saadab Afganistani veel kaks manööverüksust, millest viimane lõpetab missiooni 2014. aastal.

Kümne aasta jooksul on Afganistanis langenud ja surma saanud üheksa kaitseväelast. Lahingutegevuses on selle ajal jooksul haavata saanud 92 kaitseväelast, neist 32 on praeguse seisuga püsivalt töövõime kaotanud. Lisaks lahingutegevuses haavata saanud kaitseväelastele on Afganistanis vigastada või haavata saanud 59 kaitseväelast.

2007. aasta 23. juunil said Helmandi provintsis Sangini orus raketirünnakus surma demineerimismeeskonna EODT-11 seersant Kalle Torn ja meeskonna autojuht nooremseersant Jako Karuks. Operatsioonist «Kirvevars» osa võtvad kaitseväelased viibisid välibaasis, kuid seda rünnati rakettidega. Üks 107-millimeetriline rakett tabas Eesti kaitseväelaste meditsiinisoomukit. Tabamus tappis soomuki kõrval olnud Torni, Karuks suri evakueerimise ajal. Samas rünnakus sai neli kaitseväelast haavata, neis kaks kergelt ja kaks raskelt.

2008. aasta 24. mail hukkus Afganistanis õnnetuses logistikaüksuse NSE-5 vanemveebel Ivar Brok. Vanemveebel Brok laadis Eesti kontingendi logistikaalal Camp Bastioni Koormast veeres vanemveebel Brokile peale Pasi soomuki ratas. Eesti meedikud andsid õnnetuses üliraskeid vigastusi saanud vanemallohvitserile esmaabi ning viisid ta Camp Bastioni välihospidali. Sealt viidi ta Kandahari kõrgema taseme sõjaväehaiglasse, kuid meedikutel ei õnnestunud Eesti kaitseväelase elu päästa.

2009. aasta 15. juunil langes jalaväekompanii Estcoy-8 veebel Allain Tikko. Veebel Tikko allüksus sattus varitsusele umbes kilomeetri kaugusel patrullbaasist Pimon, mis asub Helmandi provintsis Nad-e-Ali piirkonnas. Vastase granaadiheitjast tabamuse saanud veebel Tikko hukkus. Lisaks said rünnakus haavata kolm kaitseväelast.

2009. aasta 23. augustil hukkusid isevalmistatud lõhkekeha plahvatuses Estcoy-8 veebel Eerik Salmus ja seersant Raivis Kang. Eesti pioneeride allüksus puhastas teed lõhkekehadest Helmandi provintsis Nad-e-Ali piirkonnas. Neid rünnati patrullbaasist Pimon paari kilomeetri kaugusel. Veebel Salmus langes rünnakus kohe, seersant Kang sai raskelt vigastada, tema elu ei õnnestunud meedikutel päästa.

2009. aasta 15. detsembril hukkus isevalmistatud lõhkekeha plahvatuses jalaväekompanii Estcoy-9 nooremseersant Kristjan Jalakas. Jaoülema abi nooremseersant Jalaka üksus hõivas Helmandi provintsis Nad-e-Ali piirkonnass Wahidi patrullbaasist vähem kui kahe kilomeetri kaugusel üht hoonetekompleksi eesmärgiga panna välja vaatluspost.

2010. aasta 30. augustil hukkus isevalmisatud lõhkekeha plahvatuses jalaväekompanii Estcoy-10 nooremseersant Herdis Sikka. Soomukijuht nooremseersant Herdis Sikka sai isevalmisatud lõhkekeha plahvatuses üliraskelt vigastada, kui tema allüksus viis läbi rutiinset jalgsipatrulli Nad-e-Ali piirkonnas Wahidi patrullbaasist vähem kui viie kilomeetri kaugusel Eesti jalaväekompanii vastutusalal.

2011. aasta 15. oktoobril langes rünnakus jalaväekompanii Estcoy-12 kuulipilduri abi kapral Agris Hutrof. Eesti kaitseväelased sattusid rünnaku alla, kui oli oma vastutusalas läbi Helmandi väekoondisesse kuuluva pataljoni lahingugrupi operatsiooni käigus jalgsipatrullis. Kahes lahingkontaktis said lisaks kapral Hutrofile haavata veel kolm Estcoy-12 kaitseväelast. Rünnakus haavata saanud kaitseväelastele anti esmaabi ning evakueeriti Camp Bastioni välihospidali. Arstidel ei õnnestunud kapral Hutrofi elu päästa ja ta suri Camp Bastioni kolmanda taseme hospidalis.

1979. aastal tungisid NSV Liidu armee üksused Afganistani, 1989. aastani kestnud sõjas sai surma 36 Eestist pärit meest, neist 16 olid eestlased.

Esimene eestlane hukkus Afganistanis juba sõja esimese päeva, 1979. aasta 25. detsembri õhtul, mil Afganistani pealinna Kabuli lennuväljale maanduma hakanud transpordilennuk IL-76 kaotas halva ilma tõttu orientiiri ja põrkas vastu mägesid. Plahvatuses hukkusid seitse lendurit, 37 langevarjurit ja üheksa meest muudest väeosadest. Hukkunute hulgas oli ka Vitebski 103. õhudessantdiviisis teeninud Kiviõlist pärit eestlasest reamees Aarne Vinni.

Nõukogude invasiooni viimane eestlasest ohver oli ajaloolase Küllo Arjakase uurimuse kohaselt reamees Harri Väli, kes suri saadud haavadesse 1988. aasta 2. juulil Taškendi haiglas, mil nõukogude vägede lahkumiseni oli jäänud vaid 228 päeva. Väli teenis Afganistanis Kandahari lennuvälja kaitsemeeskonna soomustransportööri sihturina ning sai miinipildujatulest haavata 18. mail 1988.

Kõrgema aukraadiga eestlasest sõjaohver oli lennusalga komandöri asetäitja, esimese klassi lendur major Olev Jaasson, kelle juhitud hävituslennuk tulistati Pakistani ja Afganistani piiri läheduses alla 24. oktoobril 1982.

Üks eestlane hukkus ka Afganistani sõdade ohvriterohkemas lahingus, mil mudžahiidid sulgesid Salangi mäekurus tunneli, milles oli Nõukogude armee sõjaväekolonn. Salangi tunnelis suri 1982. aasta 3. novembril vingumürgitusse 176 sõjaväelast, nende hulgas nooremseersant Raivo Vaarpuu.

Tagasi üles
Back