Hispaanias tuleb hakkamasaamiseks pingutada

Evelyn Kaldoja
, välistoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Töötu. Aidake mind. Tänan,» ütleb see kiri Lõuna-Hispaanias Sevillas tänaval kerjava mehe ees.
«Töötu. Aidake mind. Tänan,» ütleb see kiri Lõuna-Hispaanias Sevillas tänaval kerjava mehe ees. Foto: Reuters/ScanPix

Carlos Aguilera sai 2009. aasta novembris teate, et tema töökoht rahvusvahelises laboritehnikat müüvas ettevõttes kaob. Seal ligi 20 aastat töötanud, silmapaistvaid müügitulemusi saavutanud ja üheksa lapse isana kogu korporatsiooni lasterikkaima töötaja tiitlit hoidnud Aguilera, firma Hispaania haru 52-aastane tegevdirektor, koondati.

Nüüd juhtunut meenutades jääb ta koos abikaasa Miriam Peñaga rahulikuks. Nad tervitavad külalist samas kenas Madridi äärelinna korteris, kus nad elasid toonagi, ja muretsevad, et kõik lapsed ikka võõrale vastu tuleksid.

Peña vabandab napi inglise keele oskuse pärast, aga võõrkeel ei paista raskusi valmistavat ühelegi tema lastest – ka kuueaastane pesamuna Mercedes vahetab heal meelel mõned seltskondlikud laused. Nii hea inglise keel kui koolivormid kinnitavad, et hoolimata löögist, mis vaid isa palgast elanud peret tabas, jätkavad kõik erakoolis, välja arvatud neli vanemat, kes on juba ülikoolis. Peña sõnul saab ainult erahariduse kvaliteedis kindel olla, riigikoolide tase on kõikuv.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles