Marina Stepnova: ma ei ole üldse auahne

Marina Stepnova Foto: RIA Novosti / SCANPIX

Kirjandusfestivalil Head Read esineb Tallinnas populaarne vene kirjanik Marina Stepnova, kellelt eelmisel aastal jõudis eesti lugejateni ebaharilik, kuid võrratu perekonnasaaga «Lazari naised». Lisaks romaanile, mida paljud kirjandusfännid nimetasid ka üheks eelmise aasta märkimisväärsemaks tõlketeoseks, on Stepnovalt ilmunud teisigi, luule- ja proosaraamatuid.

Seda ei juhtu sageli, et tõlketeost adutakse vene kultuuri osana. On vene kirjanik Shakespeare, vene kirjanik Faulkner … Aga on ka väiksema kaliibriga kirjanikke, kelle teosed on äkitselt tunginud vene lugeja teadvusse ja täiesti omaks võetud. Nii juhtus ka teie poolt rumeenia keelest tõlgitud «Nimetu tähega», mille põhjal on tehtud ülipopulaarne film. Kuidas te selle näidendi leidsite ja kuidas üldse tuli teie ellu rumeenia keel?

Pean kohe alguses pettumuse valmistama. Suurepärase rumeenia näitekirjaniku Mihail Sebastiani «Nimetu täht» jõudis kõikide südamesse ilma minu osaluseta. Mihhail Kozakov lavastas filmi selle näidendi põhjal 1978. aastal, kui ma olin alles laps. Esimesena tõlkis «Nimetu tähe» vene keelde Ilja Konstantinovski (vist juba 1950. aastatel), just tema tõlke järgi on film tehtud ja ka mulle meeldis see pikka aega. Niikaua, kuni ma kirjandusinstituudi tudengina lugesin näidendit originaalis. Ma õppisin kirjandustõlke teaduskonnas, tegelesin rumeenia keelega ja seda näidendit soovitas mulle mu imetore õppejõud Tatjana Svešnikova. Ma armusin kohe sellesse teksti, see on imetabane, peenekoeline, lüüriline, nukker. Mäletan, et kui ma lugesin lõppu valjusti ette, puhkesin lihtsalt nutma. Ja Tatjana Nikolajevna ütles: «Te olete selle keele selgeks saanud, Marina. Õnnitlen!»